Meloodiad on sees, aga...
Raske on kirjutada kunagisest lemmikbändist, mis käib iga plaadiga üha rohkem alla. Sama raske nagu vaadata head sõpra hävitamas oma elu. Aeg-ajalt näed veel kirkaid momente, kunagise sära, vaimukuse, energia peegeldusi ja siis jälle tuhmi väsimust, keskpärasust, käegalöömist. Cardigansil on endiselt olemas võrratud sõnad, hingekäristavad kitarrikäigud, leidlikud looalgused, aga kuhugi on kadunud oskus sellest kõigest unustamatuid laule ehitada, nagu nad oskasid 90ndate lõpu superplaatidel "Gran Turismo" või "First Band On The Moon". Uus plaat on mõnevõrra raskem kui eelmised. Mineviku hiilgust on veel tunda läbikukkunud esisinglis "I Need Some Fine Wine And You, You Need To Be Nicer" ja ballaadis "Losing A friend".
Kokkuvõtteks DJ Ryan Angelose sõnadega – peaasi, et korralik meloodia oleks sees. Need Cardigansi vennad pole nii profid veel ja nad rikuvad suure osa lugusid ära. Julm. Julm... Julm! 6
Marek Kallin
Earth, Wind & Fire
"Illumination"
(Sanctuary)
Uue kooli produtsendid aitavad vana kooli funk-kärssasid.
Pärast pikki tagaunaruses veedetuid aastaid on neljandat kümnendit tegutsev disko-funk bigband Earth, Wind & Fire taas suure plaadifirma (veteranmuusikute päästev katusealune Sanctuary, täpsemalt) hõlma all ning trupi uus kauamängiv võiks tähendada miskit sorti come-back’i. Selle nimel on ka vaeva nähtud – stuudiopuldis suunavad uut saundi tänased hitimeistrid will.i.am, Raphael Saadiq, Organized Noize (OutKast), Vikter Duplaix ning külalistenimekirjas on peibutisteks Kelly Rowland (Destiny’s Child), Big Boi (OutKast), Floetry ja… oi… Kenny G.
Philip Bailey ja Maurice White’i vokaalharmooniates leiab – mahendatud kujul – nüüdki seda EWF laulude tuhandekihilist elektrit. Pasunapark plärtsub, mis sellest, et samuti pehmemalt. Maurice näpib endiselt oma lemmikpilli kalimbat (Aafrikast pärit pöidlaklaver) ja peo nimi on ikka heatujuline funk, hellad pühapäevased meloodiad, kuid… Kuid valitud värsketest sädemetest hoolimata on "Illumination" nagu iseenesest tore, ent siiski kohmetuma panev vanade koolikaaslaste kokkutulek. Keskmisest pisut parem õlalepatsutamise projekt, kus avastamisrõõm ja piinlikkushetked võivad vahelduda isegi ühe laulu sees. Ning väga vastuokslikul kombel tundub, et Vikter Duplaix’ meisterdatud mahe-house’i matsu ("Liberation") võtmest edasi minnes võinuks saada uljama albumi. 6
Siim Nestor
Stevie Wonder
"A Time To Love"
(Motown)
End mälestuste paistel mugavalt tundev uus-Wonder.
Ka enne diskobuumi oli olemas mustanahaline elektrooniline muusika – Sun Ra, Miles Davis… Ja Stevie Wonder, uskuge või mitte. Tema neli esimest päris, täiskasvanud soolokarjäärist (ja mitte 60ndate Motowni hitikonveierilt) sündinud plaati on külluslik tõestusmaterjal – ühelt poolt salgamata futuristlik ja sci-fi (ja tänane R&B on teda tema vihjete eest korduvalt tänanud), samas hingega (valges) hipipsühhedeelias, millest tema filigraanse puhastuse järel sündis isevärki magus, natuke laisk ja unelev vibe. Wonderi maailm sai siis paika ja me ei peaks sellesse enam 30 aastat hiljem teab mis täiendusi ootama. "A Time To Love" mäletab – olgu või uduselt – seda, mis kunagi oli, ja tunneb ennast nende mälestuste paistel mugavalt.
Ma ei suuda mõelda nii nagu Wonder. Kuus lugu viieteistkümnest nimetavad pealkirjas sõna "love". Eelviimane lugu ütleb, et "positivity /and that’s the energy the world needs" ja viimane, nimilaul, noomib kõiki meid – "but we will pay the consequences / if we don’t make the time to love". See, sõbrad, on vana hea "Vahitorn". Aga ma neelan selle kõik alla, sest ma tõepoolest ei oska ka niimoodi meloodiad joonistada, arranžeeringuid vahule lüüa ega suupilli mängida, nagu teeb Wonder oma mis sest et keskpäraselgi plaadil. Ei oska tiksuma panna sellist ümaravormilist softcore-funk’i nagu "Tell Your Heart I Love You" ega doseerida seda sorti valuvaigistit nagu "Moon Blue"… 6
Tõnis Kahu
Shout Out Louds
"Howl Howl Gaff Gaff"
(Capitol)
Järgmine Rootsi pop-ime.
Skandinaavias on lo-fi kitarripop ikka au sees olnud. Mis sa ikka teed, kui lumi on põlvini, alkohol on kallis ja suitsiidistatistika kasvab üle pea? Väike puhur keldrisse või garaaži, odav kitarr kätte ja sõrmed soojaks!
Nelja Rootsi kuti ja ühe tüdruku esimene internatsionaalne kauamängiv kõlab (sama hästi), nagu Skandinaavia indie-pop ikka on kõlanud. Ma olen alati imestanud, kuidas Cardigansil, The Wannadiesil, Kentil või Kings Of Convenience’il on nii kuradima hea nina tõeliselt lihtsate ja meeldejäävate meloodiate peale. Neil tuleb see kuidagi eriti loomulikult välja. Mingi geenide värk äkki. Shout Out Louds pole selles suhtes erand. Avalugu "The Comeback" on ilus-nukker-hoogne tükk perfektsest kitarripopist. "Very Loud" tuletab oma plekiste trummide, toore bassikäigu ja laisa, nasaalse vokaaliga millegipärast Violent Femmes’i meelde. Ikka heas mõttes. Ja siis veel terve posu lahedalt voogavaid lugusid, kus kohtuvad väike alternatiiv-kantri, folk-pop, punk ja vana hea 80ndate indie. Ilma igasuguse pingutuse, nähtava ambitsiooni ja poosita. "Mõnus" on vist üks parimaid sõnu Shout Out Loudsi iseloomustamiseks.
Kes armastab head põhjamaist kitarripoppi, visake pilk ja kõrv peale. 8
Lauri Tikerpe
Goldie’ Lookin Chain
"Safe As Fuck"
(Atlantic)
Tüüpiline, kuid kaasahaarav briti jõmmiräpp.
Kurat, mulle meeldib see bänd. Võib-olla seepärast, et ma otsin hip-hopist lõbu, nalja, emotsioone, mitte müstilist "reprezenti". Andke mulle tobedaid sämpleid, lolli nalja, parodeerivat poseerimist, nutikat lällamist, mitte "realistlikke" elukirjeldusi ja lahmivaid poliitsõnumeid... Ma ei hinda plaati kehvaks, kui suurepärasel lool on tobe nimi, vastupidi, mulle meeldivad Walesi valgete poiste Goldie Lookin’ Chaini sloganid. "If you wanna make money, you gotta think fast" või erinevalt paljudest tõelistest räpparitest anti-kanepi (OK, anti-geenmuundatud kanepi) sõnum "Hormone replacement, that’s what I need, I started to grow tits after smoking too much weed". Meeletu energiaga hip-hop/rock crossover "Your Missus Is A Nutter" paneb moššima ning "RNB" on, nagu nimi ütleb, klassikaline r’n’b megaballaad, mis muigab poistebändide üle. "Hit Song" kõlab nagu The Hitimeistri ehk siis Dr. Dre pealt maha vehitud lugu, mida lauldaksegi Eminemi ninahäälega. Fantastilised sämplid ja tihedad tekstid kogu albumi vältel. Uus Beastie Boys on sündinud just nüüd, kui vana on lõplikult maha käinud.
Jah, võib-olla pole Goldie Lookin’ Chain tõesti nii vaimukas kui Toe Tag. Võib-olla on see tüüpiline Briti jõmmiräpp. Aga meeletult kaasahaarav sealjuures. Ainult andke minna. Kindlalt aasta parim hip-hopiplaat inimesele, kellel pole aega süveneda kultuuri, vaid kes tahab võtta igast stiilist parima. See on 2005. aasta "Licensed To Ill". "Safe As Fuck", I’m fucking loving it, me. 9
Marek Kallin
Ms Dynamite
"Judgement Days"
(Polydor)
Briti r&b ühe põhilise ekspordiartikli kindla peale minek.
On r&b, ja siis on r&b. Midagi sellist on keegi öelnud (ma küll ei mäleta, kes). Naomi Daley ehk Ms Dynamite jääb kuskile sinna vahepeale – briti vaste Lauryn Hillile ja Mary J Blige’ile. Kõva diivapotentsiaaliga Dynamite’i hääles on piisavalt hinge, et mõjuda usutavalt ja olla hea r&b poolel. "Judgement Daysi" laulud relvadest, vägivallast ja (narko)psühhoosist trendikal briti klubimaastikul, isadeta lastest ja luhtunud suhetest hip-hopi, nu souli ja Jamaica poppidel biitidel on sihtgrupi jaoks arvatavasti täitsa autentsed. Plaadifirma on ellu kutsutud aga põhiliselt ühel eesmärgil ja seetõttu on nii külalisräppariteks kui prodjuusseritoolile palgatud terve hunnik "hitimehi". Uhkusega mainitakse näiteks Britney Spearsi jaoks hitte vorpinud imemeest, Christian Karlssoni Rootsimaalt. Ja nii nagu ma arvasin, oligi tema tehtud "Not Today", üks igavamaid lugusid plaadil – kliiniliselt puhas labori-r&b. Karlssonil on tõenäoliselt valem ja mees taob rauda, kuni raud müüb.
Midagi muud halba polegi nagu öelda. Aga vaimustusest ka ei kilka. 5
Lauri Tikerpe
Echosilence
Distorted Horizon
(Nailboard Records)
Kodumaine kobav proge-metal.
Paber kannatab kõike ja paberil pole Eesti oma Echosilence’il teab mis häda midagi. Tundub nii, et nad on tahtnud mängida proget, mida ühelt poolt pitsitab metal ja teisalt natuke džässi ning vähemalt võimalusena annab see lootust. Plaadi enesega kohtudes läheb see lootus muidugi kaduma. Kõigepealt nõuaks "Distorted Horizon" oma lineaarselt tuima, püüdlikult virtuoossust kobava tekstuuuri asemele natukestki sügavusmõõdet, mingitki kõladesse sukeldumist. Teine ja isegi ilmsem probleem on Kadri Ratti üsna ühemõõtmeliselt indie-maiguga vokaal, millele kogu bänd peab loost loosse kramplikult ruumi tegema. 2
Tõnis Kahu
Bob Dylan
"No Direction Home"
(Columbia)
Laulud Scorsese valmistatud biograafilisest filmist.
Kui vana puumaja eest läheb läbi Highway ’61, mis viib teid kiiresti ja mugavalt punktist A punkti B – teadmatusest Dylani juurde –, siis kuskil seal maantee kõrval asub metsaradade ja ummikteede rägastik, mis pakub omaette vaatamisväärsusi ja avastamata aardeid: siit võib leida üle maanteeääre ära visatud B-pooli, poolikuid lugusid, räpakaid laiv-noote ja muud kribu-krabu. Geoloogide hulgas on näha mitmeid, isegi paljusid tuttavaid nägusid. Näete, seal ajab Devendra Banhart endale parasjagu reverbist värisevat nailonkeelt kotti ja Nick Drake on puu sisse kirjutanud sõnad "Don’t Think Twice It’s All Right".
Osa lugusid võib siit leida nende õiges, lihvimata kujus (kontsertlindistus plakatlikust "Masters of Warist"), ning leidub ka täiesti avastamata aadreid ("Dink’s Song) – kokkuvõttes on siin niipalju kola, et tuhnimiseks piisab päris pikaks ajaks, aga üks on kindel. Ei tahagi sinna maanteele tagasi enam mõnda aega. 9
Tristan Priimägi
