Tegelikult on mahuka paletiga Tartu duo Opium Flirt lajatanud oma ülipikale debüütplaadile laiali kolm žanriliselt erinevat mini-albumit. Vähemalt kolm!

Üks mini-album mängib osakonnas, kus tehakse kuulamisjaksu proovile panevaid kammerlikke ja avangardseid soundscape’e – umbes seal tegutsevad ka plaadifirmade Kranky, Eclipse, Constellation jt süngemad meeleolumuusikud.

Teine plaat on konkreetsem post-rock – helgemate ja pisut ka jazz’ioidu kõladega post-rock, selgete struktuuridega post-rock siinpool inimlikkuse piire. Umbes nagu Chicago suuremate post-rock-staaride helid mõne aasta eest.

Ja kolmanda miniplaadi saaks teknolikumast muusikast – kuigi mingil määral rütmikas, on see techno rohkem mõistusele kui kehale. Ja ta kipub siin-seal veiderdama avant-rock’i punk-hoobadega ning indie-kriginatega.

Muidugi, on tore, kui ansambel on mitmekülgne ja laia ampluaaga. Muidugi-muidugi on siia laiali pillutatud erinevatel "pisiplaatidel" sarnaseid toone, läbivaid teemasid ning küllaga kokkupuutekohti, aga.

Aga ennekõike on kõik ülalkirjeldatud žanrid miskitpidi meeleolumuusikad. Seisundis rokkimised. Mis võiksid hoida üleval ühte kindlat tunnet. Ning selle ühe joone hoidmine, ükstaskõik kui erinevate vahenditega, on neis stiilides albumite puhul üpriski oluline. Aga kui leebe ja positiivse õhtumuusika ("Anna Eleovaara" sealt post-rock-plaadilt) otsa tulevad moodustised varjudesse äraeksinud tumedatest helikatketest ("It Might As Well Be the End of Everything" sellelt kammer-udu plaadilt) ja siis paneb avantrokk-kantritekno jalad tagurpidi pöörlema ("The Day I Take My Candy the Sun Will Shine" sest teknoidsest osakonnast) ja nii edasi ja tagasi, siis ei ole see enam põnev mikstuur, vaid eksitav meeleolude katkestamine. Ühest teise hüplemine. Sa kaotad pea. Ja sa pole ainus. Ka bänd ei tea vist, millist joont kauem hoida või millega julgelt lõpuni minna.

Kõik eelnev on muidugi tehniline – komplekteerimise – küsimus. Opium Flirdi lugusid ei tee "heitlik ilm", millega kuulama asudes tasuks arvestada, sugugi halvemaks. Häid ideid, iseleiutatud kõlasid ja naelutavaid meloodiaid on bändi esimesel poolavalikul tootel üksjagu. Ilmselt kuuleme sellest duost veel palju. 7

Siim Nestor

Robbie Williams
"Intensive Care"
(EMI)

Poisslapsest sirgus estraaditäht.

Tunnistan kohe kiirelt, et tegu ei ole Robbie Williamsi kõige parema plaadiga. Kui peaks ta siiani ilmunud salvestused paremusjärjestusse panema, jääks see kindlasti viimaseks. Need, kes "Intensive Care’i" kiidavad, ülistavad pigem Robbie Williamsit kui muusikat, mis seal on.

Plaati kuulates jääb mulje, nagu oleks keegi otsustanud, et kuna popstaar ei ole kaua ühtegi uut albumit välja andnud, siis paneme kiirelt mingi hulga lugusid plaadile kokku ning saadame selle läbikuulamata otse poeletile, tegu on ikkagi Robbie’ga ja ta on ju alati hea! Lood tunduvad väga pikad ning kui oled heal juhul kolmandani jõudnud, tabab sind tappev igavus. Ei tea kust, sest tegelikult on mees plaadil katsetanud eri stiile – reggae "Tripping", gospel-rock "A Place to Crash" ja kidrapop "Your Gay Friend" – kuid lõpptulemus on siiski tüütult üksluine ja keskpärane. Kõik on paigas, muusika on puhas ja ebakõlatu, kuid ometi jääb palju puudu...

Olles alustanud oma kuulsusrikast teed poistebändis, tituleerides ennast vahepeal rock-muusikuks ning üritanuna imiteerida Frank Sinatrat, on ta tänaseks põhimõtteliselt jõudnud estraadini. 5

Dagmar Reinolt

New Order
"Singles"
(London)

Ehk siis hittsinglite kogumik.

Suurtel Manchesteri bändidel tundub 21. sajandil olevat uus eesmärk – saavutada must vöö kogumike tegemises. Jah, see käib teie kohta, kallid Smithsid, Stone Rosesed ja New Orderid, kes te meie elu nii raskeks teete. Miks raskeks? Sellepärast, et jääb veidi segaseks, mida täpselt hindama peab. Muusikat? Kogumiku vajalikkust?

"Singles" on lihtne, nagu popmuusika-aabits seda olema peab. Eri värvi pulgakommid on ritta pandud ja ära nummerdatud – singlid, esimesest kuni viimaseni. Pole mõtet pikemalt peatuda lugudel, mida niikuinii kõik teavad, aga 31 loo seas on ka mitmeid selliseid, mida esimese hetkega ei meenukski: süüdimatu indie-Moroder "Everything’s Gone Green", Pet Shop Boysi ja Modern Talkingu sünteetiline laps "Sub-Culture" või uuematest "Jetstream" koos Scissor Sisteri Ana Matronicuga. See, mis jääb väga varase ja väga hilise New Orderi vahele, on muidugi kõik puhas klassika: "Touched by the Hand of God", "Regret", "Blue Monday", "Fine Time"… On meil seda kõike vaja? "Singlesil" – erinevalt sihitutest New Orderi kogumikest nagu "International" või "Retro" – on selge eesmärk: panna bändi hittsinglitest kokku moodne ja voolujooneline teatmeteos. Ma arvan, et on vaja küll. 10

Tristan Priimägi