Väga suur progemetali plaat!
Mäherdune kitsast etteantud vagu pidi libisev pedantne retrobänd! Ei, muidugi mitte Opeth, ei hoopiski. Ma lihtsalt otsustasin ilmutada täiesti ebakohast tõrksust selle kiidulaulu vastu, mis on kõikjal ees ootamas ansamblit nimega Franz Ferdinand. Jutu mõte on selles, et Opeth, minu tõrksuse majesteetlik kehastus, on kõike seda, mida FF ei ole. Opeth on Rootsi progemetal equadorlastest rütmigrupiga. Ja “Ghost Reveries” on väga suur plaat. Wagner, Orff, just umbes nõnda suur... Kuid üldiselt tuleb sõnadest puudu.
Ühte sõna ei tahtnud ma siinkohal kaua kasutada, kuid siis lõin käega. Sest tõepoolest – “Ghost Reveries” on väga professionaalne plaat. Ma tean, et ei saa silmitsi seista püramiididega ja siis rääkida sellest, kui professionaalsed nad on. Ja ikkagi on selle plaadi võlude hulgas too hingematvaks poleeritud kitarritämber, need orkestratsioonid oma mõjuva tehnitsistliku läikega, meloodiate peenelt kliiniline voolujoonelisus ja metalli raskus ja vahedus. See, mis laulja-kitarristi Mikael Akerfeldti oopustes kõigepealt vallutab, on tohutu hulk metoodilist oskustööd, suurejooneliseks maalitud tumedus, mille varjus ilmuvad väikesed taibukad detailid, nagu näiteks klaver Led Zeppelini “Kashmiri” meenutavas loos “Atonement”. Opeth pole formalism selle sõna pealiskaudses mõttes. Aga ta on kummardus puhta, võimuka, vormitäpse ilu ees. Nüüd arvake see halvaks maitseks, kui julgete… 8
Tõnis Kahu
Iron Maiden
“Death on the Road”
(EMI)
Muinashevimeeste tujutu kontsertsalvestus.
Eriti just pärast klassikalise koosseisu taasühinemist viis aastat tagasi on Iron Maideni kataloog hakanud paisuma kogumikalbumite, DVDde jt sekundaartoodete arvel. Kuid kui nt “The Early Days” DVD on lausa kohustuslik materjal vaatamiseks igaühele, kes vähegi bändist lugu on pidanud, siis käesoleva, 2003. a lõpus Westenfalenhalles Dortmundis Saksamaal salvestatud esinemise helikonservi võib küll rahus poeletile lebama jätta, eriti kuna viimasest analoogilisest väljaandest (“Rock in Rio”) lahutab meid kõigest 3 aastat.
Ansambli kohta, kelle kontol on üks kõigi aegade hinnatumaid kontsertplaate “Live after Death” (1985), on tegemist väga rutiinse ülesastumisega. Sound on keskpärane – tuhmid kitarrid, visisevad trummitaldrikud, trummibreigid, mis kõlavad nagu kukuks puuriit kaela – esitus säratu ning lauljal halb päev. Ajuti on sooritusega hädas ka muud bändiliikmed – nii kõlab rütmimuutustest kubisev “Can I Play With Madness” sedavõrd konarlikult, et piinlik hakkab. Ka on enamasti sõnakas (ja selles peitub osa ansambli kontsertide võlust) Bruce Dickinson üpris tujutu ja sõnakehv.
Nagu tavaliselt, on plaadil enam-vähem pooleks viimase stuudioalbumi lood ja aegumatud klassikud (viimased võib leida ka kõigilt ülejäänult neljalt ansambli olulisemalt live-albumilt) pluss veel nipet-näpet. Isegi juhul kui elu ilma selle albumita ette ei kujuta, on targem ära oodata samanimeline DVD. 4
Andri Riid
Transplants
“Haunted Cities”
(La Salle)
California gorillad.
Transplants on nagu Gorillaz. Kõrvalprojekt, mis kipub varjutama meeste põhibände. Tim Amstrongile (Rancid) ja Travis Barkerile (Blink 182) on see ilmselt eneseväljendus, võimalus näidata, milleks oma bändide kinnistunud stampidest väljaspool võimelised ollakse.
On selgelt tunda, et tüüpidel on põhjalikud taustateadmised ning neid ei häbeneta kasutada ja kombineerida. Avaloo “Not Today” jänkipungi juurest põigatakse ilma erilise vaevata looga “Doomasday” rockabilly-maailma, seejärel kerge räpp ehk “Killafornia”, et siis kergelt souli-maigulise R&B võtmega “Crash And Burn” plaat lukku keerata. Niipalju siis pidepunktidest, mis ei tähenda, et ülejäänud lood vuugitäide oleks. Kaugel sellest, tegemist on vägagi tugeva tervikuga.
Kui bensiini hind nii laes ei oleks, sõidaks ma päevad läbi sportautoga mööda Lasnamäe kanalit ja kuulaks Transplantsi. 9
Mart Niineste
Tu’ m
“Just one night”
(Dekorder)
Ei tükk aega ole kuulnud nii head plaati kui see.
Pidupäev elektroonilise muusika masinlikus voolus – kõlalt helge, rütmilt serialistlik, tsükliline (vrd Philip Jeck – mees, kes kinnistes tsüklites käiavaid vinüüle kokku miksis). Midagi Jecki dekadentlikust meetodist on Tu’ m-i helikeeles, kuid ainult ilusa mälestuse või vihjena. Helid on enamjaolt puhtad, kompositsioon väljapeetult tähenduse ja error’i vahelisel piiril balansseeriv, meeleolu vaikne ja mahe. Lisaks digihelidele on mõnedesse paladesse (“Blue Blur”, “Strange Sleep”) sisse viilutatud pasunat ja kitarri. Sellist abstraktse (tsükkel, error) ja reeglipärase (meloodia, rütm, harmoonia) muusika vahelist hõredat elektroakustilist aegruumi võiks lõputult läbida, see ei muutu tüütavaks. Parimad lood (“The Moon..”, “Rain in..” ja "Rain Turning..”) on nii tundlikud ja täpsed, et kannatavad võrdlust vaid kosmosega. Dekorder (Un Caddie.., Hafler Trio jt artistid) on huvitav label, tasub silma peal hoida. 9
Erkki Luuk
Black Rebel Motorcycle Club
"Howl”
(Chrysalis)
Rokkivad rebelid on uimased ja väsinud.
Musta mässaja motikaklubi kolmas plaat ei hiilga just erilise mässumeelsusega. Fuzzploki patarei on tühjaks saanud ning tulemuseks on plaaditäis uimast kantrit ja folki. Esimese albumi psühhedeelsest mässumeelest pole siin enam haisugi.
BRMC on minu meelest kogu aeg olnud bänd, mille muusika ei jõua kõlavale nimele järele. Kui kahel esimesel plaadil pidas muusika veel kuidagimoodi nimega sammu, siis siin lohiseb ta nime sabas nagu unine koeraomanik kell seitse hommikul kortermaja trepikojas koeraga jalutama minnes. Uimane ja väsinud. Oleks siis vähemalt ükski lugu, mis eristuks... 3
Mart Niineste
Yes
“The Word Is Live”
(Rhino)
Kontsertvõtted räägivad progebändide progebändi rock’n’roll-alateadvusest
Esimene idee, tugineb esimesele plaadile kolmest: missugune veenev live-bänd oli varajane Yes, kui rock’n’roll, kui spontaanne. See, mida me praegu teame yeslikkuse nime all, on siin olemas, aga ka kõrvalisemad asjad, nagu Bill Brufordi algusest peale eriline trummeldamine; ja Tony Kaye oma lihtsa hammondikäsitsemisega (ta mängis reeglina ju vist ühe käega?) on kahtlemata praegusele kuulajale vingem kui Rick Wakemani pretensioonikas pseudobarokk. Esimesel plaadil esitletud varajane Yes on minu jaoks avastus. Ka nende osavus cover’ite esitamisel, siin on Paul Simoni “America” mammutversioon näiteks.
Teine idee teiselt plaadilt: kui minna äärmustesse ja kultiveerida “virtuoossust”, siis minna. Wakeman on nüüd muidugi hea näide, kuid paar lugu šveitslasest klahvimängija Patrick Moraz’ osavõtul tõestavad, et mängida võib veel kiiremini, ja samas palju psühhedeelsemalt.
Kolmas idee kolmandalt CD-lt: muutused ja üllatused. 80ndate Yesi tehniline tuginemine mainstream-produktsiooni tippsaavutustele on muidugi asja keskmeks. Aga siin on ka seni vaid piraatkoopiatena tuntud materjali “Drama”-aegselt koosseisult. Trevor Horn ei olnud tõesti just asi laulja, aga samas oli see periood loominguliselt tõhus.
Muidugi oleks vähemalt üks lugu “Unioni” tuuri ajutiselt 8meheliselt allstar-Yesilt siia ära kulunud...
Kõik kõikuvas kvaliteedis kontsertvõtted on seni avaldamata, välja arvatud kaks John Peeli show’ salvestust 1970. aastast. Jah, ka John Peel... 8
Tõnu Kaalep
Mogwai
"Government Commisions: BBC Sessions 1996 –
2003"
(PIAS)
Uinutavalt enesekeskne ülevaade šotlaste live– esitustest
Steve Lamacqi ja John Peeli mahitusel on Mogwail seitsme aasta jooksul olnud korduvalt asja BBC stuudiotesse. Ei tea, palju nad seal kokku on käinud, kuid see läbilõige peaks siiski evolutsioonilise loomuga olema. Kuigi märguanded bändi “arenguteest” on ajalise järgnevuse segikeeramisega ähmaseks lastud ja plaat voolab sujuvalt otsast lõpuni. Või, mis otsa ja lõppu seal väga ongi, rohkem selline lennukiakna või kaptenisilla paljuhaarav pilk.
Elavaid etteasteid on liigagi tihti koduste helisüsteemidega frustreeriv kuulata – tekib kohaloleku igatsus, anonüümne publik plaksutab, keegi tänab kedagi. Mogwaiga aga ei midagi säärast, kõik etteasted on püüdlikult viimistletud, pole hõikumisi ega ka live’i iseloomulikku ruumilisust. Intensiivselt ruumilised on lood ise ja nad püüavad kogu su ruumi enesega täita, jätmata muid alternatiive kui end uputada lasta. Kõrvale võib tekkida üsna konkreetne filmiriba: linnud, vaalad, taevalaotus, Brian Eno jt. Pinnale kerkides aga ei pruugigi olla järsult ebameeldiv võõraste tüüpide makist Sepulturat kuulda. 7
Aleksander T. Yostafa
