Poppungi megatähtede gigakontsert.
Mõningase hämmastusega olen pealt vaadanud, kuidas Green Dayst on saanud viimase kahe aastaga hiidbänd. Nagu U2, nagu Chili Peppers, nagu Metallica. Nende läbilöögialbum "Dookie" (1994) müüs 8 milli ja avas post-Nirvana popmaailmas uksed uuele meinstriim alternatiiv-rock’ile (kõlab tobedalt, eks?) – California poppungile. Pärast järgnevate heliplaatide keskpärast ja vahelduvat edu võis loota, et Green Day ja MTV-punk vaikselt hääbub, aga… aga Green Day sai möödunud aastal maha millegi uskumatuga. Kontseptuaalse, anti-Bush rock-ooperiga "American Idiot", üleilmne superhitt nii masside kui kriitikute kitsas peres. Tõepoolest, midagi nii ambitsioonikat ja veel nabakümmet tabavamat poleks osanud karta.
Karpi "Bullet In a Bible" on pakitud CD ja DVD live-lindistusega "American Idiot" maailmaturnee õhtust Inglismaal, Milton Keynesis. See on ideaalne ja lõpmatult proff kraam fännidele (ehk miljonitele). Hea küll, sunnin end siis solidaarsusele, kuid kõik vähegi meeldiv, mida punk-miljonäride jenkamuusikast leian, on see, et laivis kõlavad nad märksa talutavamalt kui stuudios. Publiku huilged ja kaasatrampimised teevad sellest tõesti-tõesti elavama materjali. 5
Siim Nestor
Test Icicles
"For Screening Purposes Only"
(Domino)
Punk-rock, robot-metal ja tuumaenergia.
Veri, higi, räpane raha ja vägivald tagatänavatel. Rämpstoit, rämpspost ja rämps-post-punk-metal – tere tulemast Test Iciclesi (kas pole mitte super nimi, ah?) maailma.
Nendel kolmel tüübil on rohkem vitaalsust kui nende kuulsatel leiblikaaslastel Arctic Monkeysil ja Franz Ferdinandil kokku. Hüsteerilised kitarrikäigud, kurjalt hammustav ja irooniast läbiimbunud lüürika ning oi-punkidelt varastatud trummikäsitsemine pakatab puhtast energiast, mille kogus on piisav, et valgustada terve Suurbritannia järgnevaks kümneks aastaks. Kuigi siin-seal võib tabada kergeid kokkupuutepunkte nii eespool nimetatud Arctic Monkeysi, Bloc Party kui veidi isegi The Falliga (eriti "Snowball"), on Test Iciclesi päris raske kellegagi segi ajada. Ka nende juured istuvad üsna sügavalt pungis ja skas, aga samavõrra on nende voodikaaslaseks ka kõige tõsisemat sorti hardcore metal. Ja kõlab väga hästi, kusjuures. Just selline muusika, mis peaks sobima üheksast viieni kontoris vaevlevale kapitalismi ohvrile, kes astub õhtul koju, paneb lipsu ilusti puu peale, keerab oma Panasonicu muusikakeskusel punni põhja, võtab pesapallikurika, peksab kõik segamini ja läheb seejärel hea tujuga magama. 8
Lauri Tikerpe
Electric President
"S/T"
(Morr Music)
Igavene indi.
Uus artist, uus stiil. See on muidugi reeglipärane, et IDM-kompoti mitte-IDM-komponent kogu aeg vahelduma peab, kuid Electric President on juba nii mitte-electr(on)ic(a), kui selles kompotis üldse olla saab. Kui puhtaid stiile ja purismi veel eksisteeriks, oleks EP puhas indie. Paraku ei eksisteeri ja seega ei ole, aga elektroonikat on siin tõesti minimaalselt (usutavuse mõttes paar sündikäiku ja -viuksu). Ansambel kõlab nagu meeshäälega moduleeritud stripped-down Pia Fraus. Seda muusikat, mida see meenutab, on nii kole palju (ja suurem osa sellest jääb juba kuhugi 90ndatesse), et mul on selle plaadiga tõsiseid probleeme. Nagu nt see: kes suudab kuulata nii palju nii ühesugust muusikat? Aastakümned on meid veennud sellise muusika lõppematuses, aga see pole ometi ainus põhjus, miks see kunagi lõppeda ei saa. Ilmselt on põhjus selle muusika tavalisuses.5
Erkki Luuk
Erinevad esitajad
"OST: Get Rich Or Die
Tryin`"
(Interscope)
G-Uniti järgmises osas näete tänast osa.
Režissöör Jim Sheridan valmistas lõpuks (juba) 50 Centile kui mitte ratsamonumendi siis vähemasti unustamatu sarkofaagi. 50 Cent tellis ilmselt mõlemad ja peab nüüd vahutava mära seljast, aga ka halvasti läbikostva sarkofaagi seest riime laduma. Mära seljas vehib ta monumentaalne käsi kaigast, relva ja bling-bling risti üksinda. Kuid sarkofaagi reljeefidel sammub ta battle’isse koos Lloyd Banksi, Young Bucki, M.O.Pi, Mobb Deepi, Nate Doggi ja teiste G-Uniti krimipoeetidega. So whats up?
Not much! Nii üksik- kui ühismonument toidavad sama real(ity) asja nõudvat kuulajat, kes 50 Centi elulooga tuttav ja fenomenile lisa ootab: porsche, hummer, relv, bitšid, surm, vennad, elu, jook, aine, armastus, politsei jne. Ja siin tulebki sisse automatism ja masinlikkus. Ma näen selles projektis mitte liiga keerulist ja mitmeotstarbelist, madala veariskiga masinat. Mitte masinat ei ekspluateerita, vaid masin ekspluateerib automaatselt gangsta-klišeesid, 50 Centi masinlikku ja Young Bucki loomastuvat räppimismaneeri, masinlikku funk’i ("What If"; "Have a Party") ja 50 enda tulistamisest ülestõusnud keha. Masinat on inimene aga alati pigem peljanud kui usaldanud. 6
Aleksander T. Yostafa
