Sean Paul

“The Trinity”

(Atlantic)

Poprege superstaar läheb liiga pehmoks.

Kui sa Ladina-Ameerikas tunnistad, et sulle meeldib reggaetonreggae ja latiinomuusika segu –, mille üheks suuremaks staariks on ka Sean Paul, siis vaadatakse sind ilmselt nagu maakat, sest seal kandis kuulavad nakkavat pop-reget vaid alaealised, kellel on kaelas suured võltskuldketid ja kehas pekslemas hormoonimöll. Salaja kuulavad seda ka teismeeast väljajõudnud, sest tegelikult on nii tantsitavale muusikale raske vastu panna – kuulake kas või selliseid lugusid nagu “Give It Up to Me” või “We Be Burnin”, mille siidpehme kõlapilt ja kerglane olek tekitavad kiusatuse reggaeton ümber nimetada simpletoniks. Sean Pauli uuel plaadil pole eriti ühist tema läbimurdealbumiga: kui “Dutty Rock” oli higine, hip-hopi kallakuga workout-album, siis “The Trinity” pöörab pilgu kuskile raadiopopi suunas ja eelistab räppimisele selgelt laulmist. Asi läheb isegi nii kaugele, et “Yardie Bone” ja “Never Gonna Be The Same” tunduvad kopeerivat seda euroopalikku regebiidinägemust, millega hiilgasid omal ajal sellised raadiostaarid nagu Ace of Base ja 2 Quick Start. Tundub, et see plaat võib isegi alaealiste jaoks liiga pehmo olla. 4

Tristan Priimägi

The Mitchell Brothers

“A Breath Of Fresh Attire”

(The Beats)

Mike “The Streets” Skinneri protežeed tema isiklikul plaadifirmal.

Vähemalt Ameerikas on hip-hop tänaseks võitnud ja sealsed räpparid ka käituvad vastavalt – suu­rejoonelise ülbusega muule maailmale alla vaa­dates. Aga siis on veel see väike saar nimega Suur­britannia ja seal on asjad ikka isemoodi olnud. Nii punk 70ndate lõpul kui indie 80ndate algul andsid mõista, et kui rock ongi võitnud, siis leidub neid, kes sel puhul paraadile ei lähe. Ja Briti oma hip-hop, nn grime, räägib just samamoodi. Kõiges, alates rikkis analoogsünteetikast lugude taustal kuni vokaalsete pidurdusteni, on see luuserlik ja tõrges muusika – kõike muud kui rikas, kõike muud kui macho. Võtke ja kuulake Mike Skinnerit ja tema The Streetsi. Võtke ja kuulake Skinnerit kas või külalisena siin sellel plaadil, mis on tegelikult ju ka tema enda plaadifirma debüütväljalase.

Teab mis tipputõstvat tormijooksu ma The Mitchell Brothersile (Teddy ja Tony pole vennad, vaid lihtsalt sugulased) ei ennustaks. Nende grime on hõre ja monotoonne, selgelt selline kraam, mis popmuusika kõrgliigast välja jääb. Aga oma veider läige on tal hetketi olemas. Üks singlitest “Harvey Nicks” näiteks koosneb absurdselt sõlmes lo-fi-elektroonikast, justkui räpiks keegi varase Cabaret Voltaire’i saatel. Ja “Alone With The TV” oma moonutatud vokaaliga on ühtaegu ilus ja groteskne. 6

Tõnis Kahu

Richard Hawley

“Coles Corner”

(Mute)

Pulpi abimees ei häbene sentimentaalsust

Kunagi Pulpis abikitarristina leiba teeninud Hawley on uues elus sügavahäälne (miskipärast meenub sarnasena Dead Can Dance’i Brendan Perry) ballaadilaulja. Vahel vihjates kantrile (eriti Lambchopi mõttes) ja folgile, eriline eeskuju näib olevat 60ndate sentimentaalne, kergelt naiivne pop. Ei püüta olla rohkem, kui ollakse; retrolikkus on siiski sündsuse piirides, mitte camp. Aeglaselt rulluv ja pöördeid kruviv “The Ocean” on plaadi kulminatsioon, midagi, mis on nii lihtne kui võimalik ja nii suur kui võimalik.

Kui see plaat on ilm, siis selline, nagu selle arvustuse kirjutamise päeval: poolpilves sügis, dekoratiivsed värvid, kerge laiskus, üksik luik Muuga lahel... 7

Tõnu Kaalep

Nine Black Alps

“Everything Is”

(Island)

Briti saarte trendi-rock.

MTV2 näitas ükspäev mingit UK bändide festivali Austinis, Texases. Nine Black Alps mängis seal kah. Kuttidega tehti ise­gi väike intervjuu. Ja kõik. Teistest esinejatest ehk siis neist suurepärastest trendibändidest ei eris­tunud Nine Black Alps mitte millegi poolest. Päriselt.

Plaat ise algab suhteliselt paljutõotavalt. Aga tühjaks lubaduseks see avalugu jääbki. Seejärel üritatakse paari looga veel valetada, et nii peabki olema, kohe läheb paremaks, kuid lõpuks loobutakse ka nägude tegemisest.

Tegelikult pole see plaat nüüd nii lootusetult halb, kui eelmisest lõigust automaatselt järeldub. Korraliku indie-power-popi (Mis loom see veel on? Kägumadulammas?) reegleid Nine Black Alps tunneb ning järgib. Vahest isegi liiga piinliku täpsusega. 5

Mart Niineste