Hooligan house jätab lõplikult hüvasti.
Paar aastat tagasi tekkis Inglismaal liikumine nimega hooligan house. Selle propagandistlikest hüüdlausetest ja dubitud garage-helidest kokku pandud tõesti veidi pätilikult mõjuva liikumise eestvedaja oli kollektiiv nimega Audio Bullys, aga kuna hooligan house kadus avalikkuse teadvusest sama kiiresti, kui ta sinna sisse sadas – silmapilgutuse jooksul –, on tänasel päeval Audio Bullyse uut albumit vaadates samasugune veidi piinlik tunne nagu kunagist tuttavat kohates, kellega enam midagi rääkida ei ole.
Audio Bullyse maailm on ülestiliseeritud tänavautoopia, kus hämara minevikuga tegelased jooksevad aegluubis mööda Londoni tänavaid, tulistavad kajaga relvadest ja skandeerivad lojaalsust popkultuuri ikoonidele (kaver Nancy Sinatra loost "Shot You Down" on üks mõttetumaid ajaraiskamisi üle pika aja). "EQ-Ing" põeb tõsist Chemical Brothersi pohmakat, "Keep On Moving" on pseudo-Fun-Lovin-Criminals, "Get Myself On Track" imiteerib Streetsi ja sõnad à la "club life was bangin’ at the time, pills and white lines"? Ei saa nostalgiaga kuidagi nõustuda, sest muusikaelu on praegu sama huvitav kui tollel "vanal heal ajal". Kui sa apelleerid oma muusikaga moodsusele, siis pead valmis olema ka tagajärgedeks – ajad muutuvad ja ühel hetkel oled ise osa minevikust. 4
Tristan Priimägi
Vinicius Cantuaria
"Silva"
(Hannibal)
Bossanoova vaikne vanadus.
Mina ei tea bossanoova tegelikku seisu. Kuskil pannakse talle biite alla, kuskil esitatakse seda kui glamuurset pidumuusikat, mis sobib kodanlikule publikule ja heategevuseeskavadesse. Brasiilia helilooja ja laulja Vinicius Cantuaria esitab juba tükk aega oma nägemust, see on vaikne ja meditatiivne, segamini portugali ja inglise keeles, ja kaastegev on alati rohkem (laulu autorina) või vähem (sõnade tõlkijana plaadiümbrisele) tema sõber Arto Lindsay.
Kas bossanooval nähtusena on iseseisev tähendus? Kas ta ei kao kuhugi koos... no näiteks romansi, rapsoodia ja fusioniga, see tähendab, et kergelt kivistudes kuskil vaatevälja servas? Et nagu oleks igavesti olemas, aga mitte liiga ligitõmbav?
Cantuaria rahulik sundimatus võib sellisesse seisu isegi sobida. 7
Tõnu Kaalep
Soulwax
"Nite Versions"
(Pias)
Vennad Dewaeled vajutavad sussidega gaasi.
Vähe on neid nn tantsurokki viljelevaid noori ja pisut vanemaid kutte, kes suudaksid minevikust üle hüpata. Ja mitte enda minevikust vaid NYC circa ‘82 püüdlustest kitarridega antidiskot teha. See ülekanne ei toimu küll päris otse. Vahepeal liituvad kambaga ka acid house, müra-indie, electro ja new wave suvalises järjestuses. Helitekitamise vahendidki uuenevad, kuid see, mis kokku pannakse, jääb kaunis elujõuetuks. Vähemalt pool vajalikust energiast (käed iseenesest õhusüntesaatorit mängimas) on kaotsi läinud.
Soulwaxi plaanis asjad nii kehvad ei olegi. "Nite Versions" on nende viimase plaadi "Any Minute Now" parem klubiversioon. Paljuski ebavajalikke keskpäraseid vokaale on välja roogitud ja asendatud keskpäraste krõpsatuste, basside ja vilinatega. Peaaegu kõigi nende viguritega, mida uus punk-funk-käsiraamat ette näeb. Aga raamatuid ei loetagi alati kaanest kaaneni läbi. Plaadi kolme keevalisema pala taga seisavad nii-ja-naa siiski Dewaeledest suuremad connoisseur’id.
Kolmas koht läheb Daft Punki "Teachersi" kaverile, DJ Pierre’i asendab AC/DC. Teiseks jääb James Murphyga kirjutatud "NY Lipps" ja esimeseks tuleb tüüpilise Dfa kõlaga, kuid plaadi ulatuses võitmatu DFA remiks "Another Excuse’ist". 5
Aleksander T. Yostafa
Weekend Guitar Trio
"Lava"
(Weeked Guitar Trio)
Tark workshop võimalustest muusikas.
Plaadil on märkus selle kohta, et kogu muusika sünnib reaalajas ning stuudiokosmeetilist üle- ja ümbermängu ei harrastata. Enamasti tahetakse seesuguste deklaratsioonidega mõista anda, nagu oleks stuudiost lahkudes jõutud mingile tõepära järgmisele, kaalukamale astmele. Ma muidugi ei tea, kas WGT midagi sellist silmas pidas, kuid puhtalt muusika põhjal ei pruugi see väga vale järeldus ollagi. "Lava" on kahtlemata omamoodi trio metoodiline essents, teatava puhastumise ja väljajätmise tulemus.
Mis siis kadunud on, küsite? Kadunud on ühelt poolt see kergevõitu ja pisut illustratiivne pealiskaudsus, mis bändi humoorikatest loopealkirjadest aeg-ajalt muusikasse lipsas. Teisalt on siin plaadil vähem alust nendeks lootusteks, mis mul WGT puhul mõnikord on olnud – et kui nad kompresseeruksid ja kontsentreeruksid, kui nad leiaksid üles mingi groove’i, rihiksid rock’i või funk’i, et küllap just siis saaksime me nende täisvõimed tõeliselt kolmega korrutada.
Aga "Lava" on hea plaat ikkagi. Mulle meeldib siit üksikuid lugusid ("Rabin" näiteks), kuna mõned teised on koos ehk liiga paljudest hoolitsetud helifektidest improvisatsiooni sildi all (nimilugu on ses mõttes kerge pettumus). Ent kogu plaat toimib sellistest eristustest kõrgemal tasemel – justkui intelligentne workshop, lihvitud sõnastuses diskussioon selle üle, mis on muusikas võimalik (ja vajalik). 7
Tõnis Kahu
