“Def Jazz”
(Def Jam)
Jazzinimesed töötlevad hip-hop-klassikuid.
Hip-hop artistid on laenanud lahkelt jazzivaramust omale sämplinguid, käesolev album võiks olla jazzimeeste tänu või - miks mitte kättemaks. Kümme lugu on siia kogutud legendaarse plaadifirma Def Jami hittidest, mida esitanud Method Man, Public Enemy jt staarid. Tänavatoored lööklood on küpsetatud softideks ja soojakarvasteks jazzfuusion smuutideks. Stuudiost läbi astunud ässad nagu Roy Hargrove, Jeff Lorber või Hubert Laws on profi vääramatusega oma jupid sisse mänginud ning prodjuusser on asja kindla käega kokku võtnud. Kuigi esimesed kolm lugu või mõni teinegi tagapool tulev on üsna kosutavad kuulda, võib haista teatud kalkuleeritust. Paranoiavabadele ei lähe aga ilmselt korda ka saundi steriilsus ja ülekammitus. 8
Tõnu Pedaru
Machine Men
"Elegies"
(Century Media)
Iron Maidenit jumaldavad soomlased.
Machine Meni esimene täispikk album "Scars & Wounds" laenas häbitult Iron Maideni laulja Bruce Dickinsoni 90ndate teise poole sooloplaatidelt ning subkultuuri mastaabis suurtegijale plaadistatud "Elegies" jätkab tuttaval kursil. Üle oma varju ei hüppa, võtke seda kuidas tahate,
Antony Parviainen kõlab jätkuvalt kui Bruce Dickinson Jr. ning vältimatutest kõrvutustest vabanemiseks peaks ansambel oma stiiliga midagi väga radikaalset ette võtma. Väheusutav muidugi, et keegi sellest midagi võidaks.
Põhimõtteliselt kõlas Machine Men vanasti veidi värskemalt. Bändi kõige õnnestunuma teose paigutaks hoopis eelajalukku - 2002. a. miniCD-l ilmavalgust näinud "Men Inside The Machine" (huviline leiab selle näiteks ajakirja Rock Hard kogumikult "Unerhört Vol. 11", siinsetest paladest küünib sellele kõige lähemale "Back From The Days"), aga iseenesest on muljetavaldav, kuhu Soome lahe vastaskaldal Iron Maideni coverite mängimisega alustanud ansambel kõigest mõne aastaga jõudnud on. 6
Andri Riid
„A Million In Prizes – The Anthology“
(Virgin)
Kaksikplaat eneseraiskaja elutöödest.
Hea lugeja, veel enne kui me hakkame rääkima Iggy Popi kõnealusest retrospektiivist, pead sa mulle lubama, et lähed ja kuulad ära need kaks The Stoogesi esimest plaati, mis äsja boonuslugudega koos remasteritena taasavaldati. Ma räägin tõsiselt, sest see plaat siin peaaegu ignoreerib seda perioodi. Kui debüütalbum „The Stooges“ on veel kolme looga kirjas, siis Iggy karjääri tipphetk, „Fun House“, laenab siia vaid ühe loo („Down In The Street“). Tõsi veel kaks on esitatud seni ilmumata live-versioonides.
Kogu Iggy parem muusika räägib seksist. Kui näiteks Jim Morrisonil oli seks midagi kosmilise kataklüsmi taolist, mingi religioosne vapustus, mis halvab ja vallutab mehe vaba tahte, siis Iggy on pigem ise hea ja kurja normidest vabanenud vallutaja, militaarse bravuuriga macho, kelle instinktid on samamoodi terasest nagu The Stoogesi Ron Ashetoni kitarritämber. Aga kui seda hoiakut saab siin plaadil rohkem aimata kui lõpuni mõista, siis üks teine avaneb paremini. Nimelt pole Iggy kunagi läkitanud meile igavese nooruse sõnumit. Tema algne energia oli justkui sünnist saadik määratud närtsima, koltuma ja kaduma. Rock pole tema jaoks surematuse eliksiir, vaid teatav enesekulutamine, raiskamine. Vaadake tema torsot plaadiümbrisel – Iggy kui karakteri mõte on vana välja näha, siit tema dramaatika, mõnetine teadlik traagika isegi.
„A Million In Prizes“ on materjalilt kohati ebaühtlane ja mõnest hilisemast laulust kostab üleliia avalikku camp-poosi („Real Wild Child“ näiteks on puhas Billy Idol). On hetki, kus Iggy võiks tunduda naeruväärne, kuid ei – minu respekt tema vastu on selleks liiga suur. Ja teil peaks samuti olema. 8
Tõnis Kahu
Supergrass
„Road To Ruen”
(Parlophone)
Oxfordi pahade poiste küpsuseksam.
Täiskasvanuks saamine pole üldse mingi halb asi. Lapsemeelne supersiirus ja überpositiivsus kipub üsna kiiresti hapuks ja igavaks minema ning ajab peaaegu alati une peale. Bakenbarditrio viies album õnneks sellise diagnoosi all ei kannata.
Plaadi avalöök, viie ja poole minuti pikkune "Tales Of Endurance", on häbitult pompöösne hümn, mis sobiks ideaalselt saatma mõne korraliku road-movie eepilisemat laadi kaadreid – ääretu maantee keset kõrbe, päevi magamata ja halvast keemiast läbiimbunud kangelased romulast ostetud kabrioletis ning tühjusest kostmas Gaz Coombesi manifest: „We hail commercial suicide”.
Edasine läheb kahjuks küll veidi pehmemaks. Oxfordi kutid teevad uurimistööd, mille teemaks näib olevat „Noorukieast väljumisest ja täiskasvanuks saamisest põhjustatud emotsioonide väljendamine akustiliste instrumentide vahendusel." Oma teeside esitamisel toetuvad nad aga liialt palju, vähemalt minu maitse jaoks, Beatlesi ja Byrdsi kogutud teostele (folk-indie-rock-mis-iganes lööb praegu ikka kõvasti laineid). Õnneks ei lähe asi siiski väga läilaks ja Hammustava Iroonia loengutes on Supergrass korralikult kohal käinud. Minu teine lemmik „Coffee In The Pot” näiteks. Tõeliselt idiootne rodeohitt, kus laulusõnasid asendavad mitte vähem kõnekad Texase lehmapoistelt varastatud hõiked. Kaks lemmikut ühe plaadi kohta pole üldse paha. Kui see on Supergrassi täiskasvanuks saamise plaat, siis ma jään huviga ootama nende pensioniikka jõudmist. 7
Lauri Tikerpe
Public Enemy
“Power To The People And The Beats”
(Def Jam)
Kõvakooreliste räpisõdurite best-of.
Kogumiku 18 ühiskondlik-poliitilist võitlus- ja äratuslaulu on auväärt ja teenekas kraam, igaüks vähemalt 10 punkti mats. Esitajaiks hip-hopi tõelised gurud ja prohvetid nimega Public Enemy. Kas lood, mis 1980ndate lõpus ja 1990ndate alul lahinguid võitsid ja nii maailma muusikalist kui ka sotsiaalset keskkonda kujundasid, on tänasel päeval saanud näituseks muuseumikraamiks? Ühelt poolt ongi – kuid see klassika sisaldab praegugi parajat väe vunki, et kuhugi klaaspurki või vitriini panna ei täiks. Muusikaliselt lihtsad ja tabavad, on ka Public Enemy terav tähelepanu sotsiaalpoliitilistele ahistatusele aktuaalne, siinmailgi taas. Hip-hop-kultuuri huviline peaks mõistagi omama Public Enemy esimesed kolm-neli albumit tervikuna. Kollektsioon on oluline pigem ülejäänud profaanidele. 9
Tõnu Pedaru
Bratja Grimm
"Bratja Grimm"
(Megaliner)
Tasemel keskvoolu rock Venemaalt vendadelt Grimmidelt.
On mõned detailid, mida Venemaa puhul peaks üldiselt teadma -
külalislahkeid ja südamlike venelasi üldjuhul Moskvast ei leia
ning ka muusikabisnise värskemad tuuled ei puhu sugugi mitte pealinnas.
Isegi Peterburis mitte. Head Vene bändid sünnivad provintsis.
Näiteks lennukitehaselinnas Samaaras, kust on pärit kuulsate Saksa
muinasjutuvestjatega sama perekonnanimega, punapäised kaksikud Boriss ja
Konstantin.
Vennad Grimmid on, nagu Venemaal tavatsetakse öelda,
viie minuti pärast staarid. Neis kirjutavad Moskva klantsajakirjad ning
nende muusikat mängivad pealinna raadiod. Selles, et nad kaugele
jõuavad, ei maksa kahelda, sest poiste manager, Leonid Burlakov, on
Venes sedasorti vend, kes tühilasku üldjuhul ei tee. See, et
MumiyTrolli ja Zemfira tänasel päeval kõrgelt lendavad, on
paljuski just selle mehe teene.
Plaat “Bratja Grim” - helge ja kerge, ent
sugugi mitte rumal ega pealiskaudne peavoolurock. Jalust just ei raba aga
kuulata kõlbab igal juhul.
Selline 6 punkti
plaat. 6
Raul Ranne
Column One
“Dream Time”
(90% Wasser)
Tsitaadid, hallutsinatsioonid, uni.
Column One on üks mu lemmikansambleid. Sellele plaadile on kogutud aastatel 1994-2004 kogetud ja valminud hallutsinatsioonid. Palju valmismaterjali on siin - saksakeelsete vestluste, kuuldemängude või filmide salvestusi. Kuivõrd ma saksa keelt ei oska, on see minu puhul suuresti mahavisatud rõõm. Kuid muusikast koosnevad teosed, nagu unelev ja solisev “Urine” või rahulik ja morn techno-lugu “Fat Finger” on seda teretulnumad, et selliseid pole siin kuigi palju. Stiiliepopöad on Column One’ile üldse omased. Tegu on sügavate Ida-Berliini meestega, kes mitte ainult ei tee koos muusikat, vaid ka plaane, ja arutavad süstemaatiliselt teooriaküsimusi - vähemalt nii nad on lubanud. Mõistagi on enamus Column One’i teoseid valminud remiksi, tsitaadi või kollaazhi põhimõttel - kui siduvaks printsiibiks on anne ja kontseptsioon, siis see ei häiri, ainult aitab asjale kaasa. Albumi meediareaalsusest üleskorjatud ja võimendatud vihjeid (laste)pornole võib seega vaadelda kui järjekordset süstemaatilist baudrillard’ismi. Seda plaati kuulates meenuvad vähemalt kaks asja: 1) Curd Duca, 2) intelligentse muusikaga kuuldemängud. 8
Erkki Luuk
Ezekiel Honig and Morgan Packard
“Early Morning Migration”
(Microcosm Music)
Tagatubade ambient-techno.
Sel debüütplaadil on väga vagusa ja laisa inimese techno - vaikne, rahulik ja ilus, täiesti eepika- ja kontrastidevaba. Kui siin oleks rohkem urgitsemist, võiks see olla microtechno - aga albumi helikude on kuidagi väga lõtv ja vaba, kuigi glitch’e ja dub-hubinaid muidugi esineb. Teisalt jälle võiks see olla keskmise tihedusega ambient, kus on küll rütm, kuid lööke nagu õieti ei kuulegi. Tegu on ühe väga populaarset laadi (vrd Joel Tammik) muusikaga, mis sobib õhtusesse-öisesse oleskellu nagu valatult. Pean kirjutama võrdlemisi kiiresti, enne kui mõni hõre, pasunatega kaunistatud lugu (“White on White”) mind lõplikult unne suigutab. Õnnetuseks tuleb seejärel plaadi motoorseim lugu “Planting Broken Branches Part 1” ja seejärel sama loo teine, rahutusktegevalt heledakõlaline osa. Kardan, et Honig ja Packard on teinud väga hea albumi, kuid ideedekülluse all nad just ei äga, kui kujutlusvõimet toitvaid lugude pealkirju (nt “Hibernate”, “A Lake of Suggestions”) ja plaadikujundust mitte arvestada. Kuid siiski on see vajalik plaat. 8
Erkki Luuk
