Holger Flinsch
"Hidden"
(Rotary Cocktail)

Saksa teknomees esitleb minimaltechno vigasid.

"Hidden" on Frankfurdi talendika techno-produtsendi viies ja seni enim reklaamitud album. Käima on lükatud isegi albumi remiksimisvõistlus, kuhu igaüks võib saata oma versiooni loost "Five Me". Mida siis plaadilt leida võib? Kui tema eelmised, minimalistliku sound’iga albumid ("Collapsing New People" ja "Regayov") kõlasid värskelt ja innovatiivselt, siis uus kauamängiv on selge märk väsimusest ja peegeldab üsna hästi peaaegu kogu praegust minimal-scene’i seisu. "Hidden" on küll stiililiselt mitmekülgne, kuid jätkab juba mitu korda tallatud rada, lisamata midagi uut. Ikka needsamad, Flinschile iseloomulikud klikkivad rütmid ja avarad ruumid kusagil minimal-tech-house’i väljal. Lisandunud on vaid täpsust – sekundituhandikeni mõõdetud lood. Omanäolisemalt ja paremini kõlavad plaadi teises pooles olevad kaasakiskuva diskosämplinguga "Wackelpeter" ning UK-garage’liku tatsumise ja hakkvokaalidega "Treelake". Tegelikult oleks piisanud ka neljaloolisest ("Cherubic", " Wackelpeter", "Treelake", "Five Me") EPst ja punkte tulnuks 8. Seekord on "oleks" aga paha poiss ja album tervikuna, peab leppima numbriga 5.

Bertil Tüvi

Heaven 17
"Before After"
(Heaven 17)

Sündipopi klassikute klassikasse mittekuuluv come-back.

Kui ma takkajärgi Heaven 17 nimelist bändi püüan meenutada, siis ma kuulen midagi leidlikumat ja mitmekesisemat. Aga siin on midagi muud. Mingi fantoommaailm, kus The Shamen on ikka veel tegija. Formaalsed, klišeelikud, iseenesest professionaalsed, aga siiski ajast ja arust lood. Sügavalt 90ndatepärane elektrooniline tantsupop. Peaaegu nagu Erasure, aga mitte camp. Pseudogospel-taustavokaalid. Igav.

Glenn Gregory on ABC Martin Fry kõrval siiski üks tüüpiliselt võimsaid hääli 80ndate popist. Parem laulja kui näiteks Depeche Mode’i Dave Gahan, tundub mulle. Hääl on alles ka siin.

Ja näiteks "Into The Blue" on lihtsalt ilus aeglane ja atmosfäärirohke laul. Ja "Someone For Real" tekitab ka mingi tunde. Liiga palju ei tasu keskealisi mehi sõimata, tõsiselt. 4

Tõnu Kaalep

Kreatiivmootor
"Kreatiivmootor"
"Kreatiivmootor (II)"
(www.zone.ee/kreatiivmootor)

Dokumentaalne sissevaade tänapäeva kultuuri.

Oli ka juba aeg, et filosoof Roomet Jakapi Allan Plekksepa kitarrile, elektroonikale, süntesaatorile ja vokaalile oma präuskamist peale laduma hakkaks. Need 2 CDRi on tänapäeva kultuuri ajastutruu dokument. Võib ju öelda, et oma ajast ees – et "nii hull see asi nüüd ka ei ole". On küll! Asi on just täpselt nii hull, nagu siit välja paistab. Mary on toonud ilmale jänese. See on maailmalõpu märk, nagu kiirendatud ja murelik räpp "William ja Mary" meile räägib. Õnnetoova talismanina kordub loos "Sead" meloodiasse pandud fraas "ja ega seal ka õliga ei koonerda". "Helikopter hõljub põlvest põlve..." ("Helikopter"). Loos "Irratsionaalne" laulab ahv. Leidub nõrkusehetki, kus end tõsimeeli Zappa, Beefhearti ja muusikauuendaja pähe esitletakse ("Sünteetiline suhe", "Vähemalt ajutiselt", "Singapuurilind", "Sad-ist-ma-sin-ist", "Vedel"). Mõnigi lugu ("Sõnu pole mind", "Taevasinisel", "Unes püsti lendamine", "Autopede...") võiks olla lühem, keskendudes rohkem idiootlikule koogamisele ja helilisele veidrusele kui muusikalistele imetegudele. Muusikaliselt meeldisid mulle ainult 1,5 asja ("Ihar", "Odavlend Kölni"), samas juhuslik meloodia ja juhuslikud tekstid laulusõnadena on alati kindla peale minek ("Kaubanduslikud teadaanded (H. Egiptile)", "Sügaval"). Kui "laulmine" ja avangardism välja arvata, meenutab Kreatiivmootori stiil natuke Genialiste ("Ärkamine"). Need on naljakad ja õudsed plaadid, kultuuri eneserefleksiooni seisukohalt väga olulised, õpetlikud ja kohutavad. 5

Erkki Luuk