NMS
"Imperial Letters of Protection"
(Big Dada)

Veel üks plaat, mida hip-hopi peol kunagi ei mängita.

Viimase kümne aasta teravaim hip-hop-moodustis on laialiläinud Company Flow’ ja selle liikmete järgmised projektid, millest üks on Nephilim Modulation Sessions. NMSi paranoilise süüdistustandemi osa üks on eks-newyorklane Bigg Jus (CF) ja osa kaks eks-californialane Orko Eloheim (The Sycotic Alien), kolmandaks osaks on enese teadmata superstaar konspiraator nr 1 George W. Bush. Bush on ka selle plaadi tegelik autor, kelle pidev kujutis Bigg Jusi televiisoris on olnud süütenööriks.

Nii nagu Bushi administratsiooni vastased levitasid "Star Warsi" parafraseerivat Gulf Warsi plakatatit, toimiti samuti nelja apokalüptilise ratsanikuga. Mitte vähem düstoopiliseks pole paisutatud ka NMSi nägemus post-9/11 maailmast. Võib-olla ülemüstifitseerimine ("Chess With the Galaxies"; "Seraphim Revolver") on kunstiline võte, mis aitab sõnavõtud legitimeerida ja instrumentaalne osa kitarride, agressiivsete-katkiste biitidega peabki kõnetamiseks su maadligi suruma.

Kuigi NMSi projitseeritav ängistav sci-fiparanoiapilt jätkab juba kulunud NYC räpiavangardi rida, on selles kamaluga rohkem värskust kui lühtrite vahel madistavatel brändistatud pontšikutel. 7

Aleksander T. Yostafa

J.M.K.E.
"Mälestusi ENSV’st"
(Kaljukotkas)

Täiesti töökorras vanakooli kõverpeegel.

Mõned asjad on ajatud. Kui ma ei teaks, et plaadi materjal on ligi kakskümmend aastat vana, rõõmustaksin, et vanameister Villu on ikka veel supervormis. Kuigi aeg ja ruum lugude ümber on (pealtnäha) tundmatuseni muutunud, pole lood ise oma teravust minetanud.

Brändikultust naeruvääritav "Ma ei saa sust aru", tühjaloosungipoliitikuid purev "Demagoogia", looduskaitse-teemalised "Ökosüsteemi hukk" ja "Kunda

kultuuri tolm" ning selgelt sõjavastased "Võitja" ja "Veri mullas" salvavad kohati ehk valusamalt kui omal ajal. Asendades Karhu Nikega, Ristlaane Langiga, viies sõjalaulude tegevus Iraaki või Tšetseeniasse saame adekvaatse pilapildi ükskõik millisest uudistesaatest.

Vaja on lihtsalt veidike kaasa mõelda. Villu tekstid pole end kunagi liiga kergelt kätte andnud.

Lootusetust, mis on albumi (alateadlik?) läbiv motiiv, leevendavad pisut reipad pilalood "15 meest" ning "Kevad käes". Aga ikkagi - tuba tõmbub seda plaati kuulates iga loo järel kuidagi kitsamaks, nagu tahaksid seinad nurga asemel keset põrandat kokku saada. Mis juhtub sellises olukorras inimesega, peaks kõigile selge olema. Vihjeks niipalju, et miilits ja punkar teineteisele kätt ei anna.

Võime ju viriseda, et kus siis on uute lugudega uus plaat. Aga miks? Enamus meist niikuinii käesolevaid laule ei tea, pole neid kuulnud, näinud. Järelikult ikkagi midagi uut vanameistrilt. 8

Mart Niineste

Coil
"The Ape of Naples"
(Treshold House)

Ilmselt Coili viimane plaat.

Siia peaks trükitama hilinenud nekroloog manalamees Jhonn Balance’ile (1962–2004) (Coil) ja elusmees Peter "Sleazy" Christophersonile (Coil). Raske öelda, milles võiks selline nekroloog seisneda? Kaastundeavaldused ja jutt korvamatust kaotusest kuulajatele poleks küll tobe, aga Sleazy kolib hetkel juba Taimaale. Raske loomingu tagajärjel…

Ei saa kuidagi nõustuda mõnede kriitikutega, kes "The Ape of Naplesit" kui Balance’i prohvetlikest teadaandmistest pungil testamenti lahkavad. Coil pole müstilisem ega tumeda-ilu-tihedam, kui ta oli enne. Ja Balance ei laula pääsemisest paljulubavamalt või elujaatavamalt, kui ta laulis enne. Ja inimene on endiselt loom ja mees ihkab meest. Ja kogu plaat on nagu viimane plaat, kui publikule räägitakse, et nüüd on kõik, ja tekib tähendusrikkalt mõistev ühtekuuluvustunne kogetuga. Ja püüdmata seda plaati (v.a paar fassbinderlikku stseeni) lolliks teha, annan mõista, et see on Coili ilusaim, kui ilu on nukker, ja maandatuim, kui maandus on energia suunamine maa sisse, töö. Ja kui marimbat lüüakse pehmelt ja akordion hüüab läbi udu ja ingel on kurat, sõidab Coil eskalaatoril supermarketi viimasele korrusele, kust on hea sagimist vaadata.

I cut myself with Heaven’s blade. 9

Aleksander T. Yostafa

The Fall
"Fall Heads Roll"
(Narnack/Slogan)

The Fall nagu The Fall olema peab.

Kas on üldse mõni bänd nagu The Fall, mis on pea 30 aastat tegutsenud ja on endiselt aktuaalne, suutes ikka veel adekvaatset muusikat luua? Oma 28. stuudioalbumil! Kuuldavasti on Rolling Stonesi viimasel plaadil üks hea lugu. Tubli. Aktuaalsed on nad aga pigem kui a blast from the past.Usub keegi, et Michael Jackson või David Bowie (kõva The Falli fänn muuseas) suudab enam kunagi oma hiigelaegade tasemel albumi teha? Tuleb välja, et geniaalsust saab mõõta ikkagi?

The Falli hiilgeaeg aga kestab endiselt – suur osa just hetkel moes olevaid bände nimetavad The Falli oma suureks mõjutajaks, grupid nagu Franz Ferdinand või LCD Soundsystem. Need on bändid, mis Mark E Smithi ideed rahaks teevad. Kompromissitu The Fall aga pole vange kunagi võtnud. Enda kloone on ta aga lubanud kohtusse kaevata.

Siin võiks pikalt arutleda Mark E Smithi ja tema bändi 90ndate teise poole mõõnaperioodist. Ajast, mil temast räägiti põhiliselt ainult legende kui diktaatorist-alkohoolikust bändiliidrist, mitte muusikast, ja olgem ausad, tolle ajaga tipnenud produktil, albumil "Are You Are Missing Winner", oli tõesti ainult mõni The Falli standarditele vastav lugu, kuid oluline on see, et uus album on jällegi, nagu üks korralik The Falli plaat olema peab – kibedad rifid, terav ja unikaalne Smithi deklamatsioon ning ülitugev produktsioon. Regulaarselt ahvitud ainuomane bassiliin on samuti man, kuigi Steve Hanley – The Falli üks alustalasid – on ammu bändist vallandatud.

The Fallil on läbi aegade olnud üle 30 koosseisu ja nii umbes 70 pillimeest. Ega seda õiget numbrit ei teatagi. Pärast The Fallist lahkumist on nad aga nagu äraaetud hobused, kaovad areenilt.

Meie – fallifännid – arvame, et Mark E Smith on üks väheseid elus olevaid muusikalisi suurkujusid. Nagu rääkis John Peel, sa ei tea kunagi, mis sealt tulla võib, aga alati on see The Fall. Jah, imeline ja hirmutav on see maailm nimega The Fall. 9

Raul Saaremets

System of a Down
"Hypnotize"
(American/Columbia)

Modernistliku nu-trashi suurteose osa kaks.

Raske mõista, miks tundub "Hypnotize’i" operett-metal vähem metsik, kui tema pool aastat varem sündinud venna "Mezmerize’i" operett-metal. On see maailma müüduim armeenia-ameerika rocktrupp pisut hoogu maha võtnud? Ühe loo sees käikude ja minekute vahetamisel? Teemade ümberpööramisel – ühel hetkel kui lõik Duran Durani meloodiaraamatust, järgmisel tärisev sõjalaul, siis nu-metal ballad? Või liigub seekord mikrofon fanaatilise Daron Malakiani ja hüsteerilise Serj Tankiani vahel aeglasemalt? Äkki oleme ise suutnud selle püsimatu rabelemisega harjuda ja esimesest ehmatusest toibuda?

Kuidas iganes, SOAD on poliitilist, iroonilist ja paukuvat purtsu ka siin täis. Ja sa tead, mida teha, kui sulle "Mezmerize" korda läks. 8

Siim Nestor