Tõsisemaks? Tõesti!

See on esimene kahe poolega plaat minu CD-kogus! Nagu vinüülid olid, aga nüüd saab mängida üht poolt CD-mängijas, teist DVD-mängijas. DVD-poolel on kontsertvõte Leigo järvemuusika kontserdist 2004, mitte liialt erutav, aga siiski hea.

Tapani Rinne ja kaastööliste tehtav on aga muutunud ja see on selle plaadi üllatav omadus. Saksofone on vähem kui enne. See-eest kuuleme ohtralt keelpille, lugusid, kus Rinne keskendub pigem bassklarnetile, lugusid, millel on bändiväliseid kaasautoreid ja arranžeerijaid. Siin on agressiivsust ja jõudu, läptoptehnolikke või peaaegu industrial’i-päraseid karme sound’e ja samas klassikalise muusika võtteid. Vaid pooled lood kõlavad nii, et me vana hea Rinneradio ära tunneme. Julge liikumine keerulisema muusika suunas. 9

Tõnu Kaalep

Elvis Presley
"Hit Story"
(Sony/BMG)

Paraadlik – kolme CD-line – kogumik kuningat.

See on natuke nagu Bob Dylaniga. Kogu massiivne kultuuriteoreetiline teadmine nende mõlema tähendusest kipub kaaluma rohkem kui konkreetsed laulud ise. Aga siin on siiski oluline vahe. Dylan on alati olnud sügavam ja austusväärsem kui Elvis. Seda sellepärast, et Dylan oli "päris kunstnik", teadis täpselt, mida ta tegi, oli kõrgemal neist, kes tema ümber. Elvise tähendust seevastu on enamasti mõistetud kui midagi juhuslikku. Iga teatmeteos teab rääkida, et ta justkui tegi seda, mis nagunii õhus oli – võttis musta rhythm & blues’i ja pani selle valge kantriga kokku. Kõik on sellega rahul ja harjunud, aga see pole ju päris tema isiklik leiutis, eks ole? Pigem pannakse talle hoopis süü musta muusika "valgendamise" eest. Chuck Berry rääkis sellest ja hiljem räppis Chuck D oma Public Enemyga just sedasama – Elvis was a hero to most / But he never meant, shit to me. Ja üleüldse – kui Dylan elab Ameerika poeetiliste väärtuste kandjana nende seas, kes vaimsetesse kõrgustesse püüdlevad, siis Elvis kuulub ikka popkultuuri triviaalsemasse, rämpslikumasse ossa – teda nähakse fantoomina kaubanduskeskustes, temaga saab nalja karaokebaarides...

Ja seda rohkem oleks vaja kuulata ja välja selgitada, kui hea ta tegelikult oli. See kolmest plaadist koosnev kogumik on omajagu paraadlik ja sisaldab üht-teist üleaarust ka (isegi too varemilmunud valik Elvise 30st edetabeli tippu tõusnud loost pole päris ühtlaselt hea). Ent põhiline saab ligi sajakonna laulu jooksul kuuldavaks – varane elektriseeritud läbimurre, väga kummastav come-back 60ndate lõpus ja need mõned aastad sealt edasigi. 8

Tõnis Kahu

Serena-Maneesh
"Serena-Maneesh"
(Honeymilk)

Progeliigutustega shoegaze-oopus Norrast.

Rock-muusika ajalugu on juba nii piisavalt pikk, et nüüdseks ei saa naljalt enam selles vallas midagi ennekuulmatut tulla. Tegelikult kuulun vist juba isegi nende hulka, kes arvavad, et juba The Beatles tegi enam-vähem kõik ära, mis rockmuusikas teha annab. Viimasele kipuvad enamasti vastu vaidlema rock’iajalooga mitte just väga sina peal olevad inimesed ja siis on ka tegelikult asi pigem maitses.

Siiski-siiski ilmub ka praegu ohtralt ennekuulmatult head muusikat, vahe on ainult selles, et näiteks 80ndate post-pungi aegu ei kõlanud suurem osa n-ö uuest asjast peaaegu millegi varasemaga sarnaselt.

Praegused uued bändid on aga pea alati mõne vana sauruse moodi. Pole võib-olla parim näide, aga kuulasin just siin ükspäev vana T-Rexi ja Devendra Banharti väärtus kahanes oluliselt, kuigi Devendra meeldib mulle Bolanist tunduvalt rohkem. Mitte niivõrd kõla, vaid mõtlemine on uutel sarnane vanaga.

Nüüd siis uus väga šeff Norra bänd Serena-Maneesh. Nende debüüt on armas kaleidoskoop muuhulgas My Bloody Valentine’ist, Spaceman 3-st ja Sonic Youthist. Eriti hea plaat neile, kes eespool nimetatud artiste kunagi kuulnud ei ole. Ise tahaks ka selline olla. 7

Raul Saaremets

Lindström & Prins Thomas
"Lindström & Prins Thomas"
(Eskimo)

Väga tähtsa moekauba – space-disco – väga tähtsad esindajad.

Nii-öelda koduseintegi vahel kuulatava tantsumuusika-maailma hetke kuumimad nimed on kahtlemata norrapärased. Obskuurseid vanu disko-haruldusi lõika-ja-kleebi tegevusega ümber kujundavaid tüüpe on siiski ka mujal kui ainult viikingite juures rohkesti tekkinud. Buumi süüdlasteks võib pidada ka Eesti klubideski korduvalt säranud Idjut Boyse. Tuleb nentida, et kõigest heast hoolimata on nn editi-maania valdavas osas tüütu nähtus. Selline uue muusika loomise aseaine muusikaliselt andetutele.

Ometi teatud eranditega. Samuti edit-harrastusega Hans-Peter Lindströmi ja Prins Thomas Hermanseni muusikaline taust on kirev – electro’st jazz’i kaudu heavy-metal’ini. Mõlemad on ka võrratud DJd (võrgust võite mõndagi leida) ja aplad vinüülikollektsionäärid. Norras olla nad lausa nii popid, et esitati kohalike Grammyde nominendiks. Neid ennast ajab see tähelepanu mõistagi naerma, kuid samas rõõmustavad, et lõpuks ei pea nad enam üheksast viieni tööd tegema.

Debüüt-täispikk on 14 looga kirev kollaaž, selgete nostalgiavihjetega proge- ja kraut-rock’ile, acid house’ile ja ambient’ile. Kuigi üldine meeleolu on noormeeste esikplaadil rahulik ja nii-öelda klubikeskkonnas nõuaks enamiku lugude ette mängimine keskmisest julgemat DJd, garanteerib iga teine pala suurema silmaringiga muusikahuvilises ka tantsuisu. Muusika siin on mitmekihiline, pakkudes retrofuturistliku naiivsusega ometi avastamisrõõmu.

Kokkuvõttes väga balearic! 8

Drummie