Taanlased kragisevad jälle!
Sune Rose Wagner (poiss) ja Sharin Foo (tüdruk) on, kui mõni veel ei ole nende nimesid oma kontaktidesse kirja pannud, kaks külma, otsekohest ja väga müralembest taanlast, kes kevadel kratsisid vaimukõrva väikese, erutavalt valusa debüütalbumiga “Whip It On”, mille koht on igas korralikus majapidamises, mitte vast küll elu- või magamistoas, pigem garaažis, ühes reas “Psychocandy” ning “Isn’t Anythingiga”. Ja juba nad tulevad jälle, kaasas värske pooletunnine kolmeduurimuusikat Bb-minooris. Kuid ilmutavad sulamise, soojenemise, kui soovite, siis ka küpsemise märke. “Chain Gang Of Love” pole nõnda kompromissitu deklaratsioon kui “Whip It On”, sisaldades õige pisut rohkem Velvetit ning natuke vähem Undergroundi. The Raveonettes uurib radasid, mis viisid Jesus & Mary Chaini “Darklandsi” ja My Bloody Valentine’i ummikusse. Ohtlik eksperiment, aga nagu nagu me kokku leppisime - iga põlvkond peab elektrikitarri uuesti leiutama sel heal uuel rokenrolliajal.
8
Mart Juur
The Neptunes
“Present… Clones”
(Star Trak)
Superprodutsentide kodutalli kogumik.
Raju. Raju on see nüüdisaegne funk-muusika. Kuulake vaid. OutKasti tulevalt albumilt esimesena pudenenud lugu “GhettoMusick” – väga raju. Briti noor monster Dizzee Rascal - ultraraju. Basement Jaxxi uus plaat - varsti tuleb ja on eriti raju!
Zeitgeist on haaranud ka superprodutsentide tandemit Neptunes. Pharrell Williamsi ja Chad Hugo tegudest koostatud plaat “Clones” - , mis on sisuliselt häälitsev reklaambuklett nende plaadifirmale Star Trak, selle uutele artistidele ja tulevikutoodetele – on samuti üpris raju. Sest et plaat on kaldus tulistava hardcore hip-hopi all.
Eks siin ole ka pehmemat materjali, aga sellel küljel ei tule Neptunesi esmaklassiline saundipeensus, meloodiavaimukus ja magneetilisus seekord esile. Roscoe P. Coldchaini minimalistlik “Hot” on muidugi hea ja tegelikult on albumi kõige parem lugu Pharrelli soololaul “Frontin’” (Prince’i “Kiss”-i ümberkirjutus aastaks 2003, eks ole ju?), kuid jah. See hip-hop…
Busta Rhymesi “Light Your Ass On Fire” on mõnes mõttes tüüpiline Neptunesi tantsunumber, esitleb aga ta uhiuut põrke-saundi ja rütmi-kirjutamise nõksu. Ludacrisi alla pandud “It Wasn’t Us” ei ole kaugel breakbeat eksperimentalistikast ega Dizzee Rascalist. Fam-Lay “Rock n’ Roll” puriseb hüpnootiliselt nagu vana Neptunes. Star Trakiga lepingu sõlminud dancehalli veteran Super Cat (laul “The Don of Dons”) hõiskab kiikuval, eriti paksul saundidekuhjal (elektrooniline lõõtspill? mis pasunad need on? keegi karjub!). Dirt McGrit, keda varem tunti Ol’ Dirty Bastardina, räuskab keset maanilist ja lõbusat kaabakate funki (“Pop Shit”). Samamoodi perutavad Clipse’i ja N.O.R.E lood. Neptunesile tuleb komplimendina öelda, et nad on selles zhanris hoogsamaks, hulljulgemaks ja dünaamilisemaks muutunud. Jääb vaid loota, et tantsupõrandainimeste ajud ei plahvataks.
Ega sellistesse sämpler-albumitesse – plaadifirmat reklaamivad plaadid – ei tasu metsiku tõsidusega suhtuda, anname andeks, et nad tutvustavad tööle võetud USA-raadio-indie artiste (The High Speed Scene, Spymob), aga selle funk-äikese sees paistab veidi liiga harva funk-päike.
7
Siim Nestor
Kago
"Piimaš"
(Õunaviks)
Viljandi literaadi- ja vana bändimehe sooloalbum.
See on Kohvirecordsi sublabeli Õunaviks esimene plaat. Artistiks muidu vist rohkem kirjamehena tuntud Lauri Sommer. Tegemist on nö lo-fi plaadiga. See tähendab seda, et albumi salvestamisele pole kallist stuudioaega raisatud, vaid Lauril on kodus kitarripann ja arvuti. Pluss mikrofon. Tõnso räägib, et seda moodi värk on läänes väga levinud.
Nii seal siis see Viljandi noormees tinistab ja vahepeal teeb häält ka. Põhimõtteliselt võiks sellise plaadi igaüks teha ja mulle tundub, et mida muusikavõõram tegija, seda huvitavam tulemus oleks. Näiteks Heimar Lenk Elvist töötlemas. Kuigi ärme nüüd Kagole liiga ka tee. Need lood, mida arvutiga töödeldud, on päris šefid ikka.
Aga mida ma andeks ei anna, on pungi lood. Sest need tõid mulle meelde ühe jubeda kogemuse. Nimelt sattusin kunagi iidsetel pungi aegadel Kondiga Trubetskile külla. Kõik oli suht norm: istusime tema pisikeses pruuni mööblit täis toakeses, jõime õlut ning arutasime maailma asju. Siis äkki võttis Trubetski nurgast seitsmekeelse häälest ära kitarri ja hakkas meile oma lugusid laulma. Ei enne ega pärast pole mul nii piinlik olnud.
5
Raul Saaremets
The Thrills
“So Much For the City”
(Virgin)
Kalifornia päikesepaistest inspireeritud pop.
USA 2003. Manhattanil kustus elekter, president Bushile avaldab umbusaldust üle 50% elanikkonnast ning Iraak on muutumas teiseks Vietnamiks.
Viie Dublini kuti kodumaal on vägivalda olnud rohkem kui mõnes Aafrika riigis. Nende Ameerika on hoopis teistsugune. Nende Ameerikas lebavad Big Suri kuldsel rannaliival kuldse nahaga kaunitarid, moes on drive-in-kinod ja mööduvast lahtisest Buickist kostab Beach Boysi "Pet Sounds". Nende Ameerikas inimesed ei vanane ega sure.
Pole mingit mõtet hakata The Thrillsi debüütplaati luguhaaval koost lahti võtma. Agenda on siin ilmselge – alkeemiku järjekindlusega fabritseerida kuuekümnendate "ideaalse popi valem" laboratoorsetes tingimustes. Sealt edasi läheb kriitika edasi käsikäes vana hea meeldib/ei meeldi-meetodiga. Singlid (“Big Sur”, “One Horse Town”) oleks justkui paremad kui mõned ballaadikamad popplood, aga põhimõtteliselt on vahed murdosasekundites ja argumentatsioon puudub.
"So Much for the City" on mõnes mõttes kõike seda, mis "indimuusika" reaktsioonilisema rahva silmis ebatrendikaks muudab - pastoraalne rahu, sviitrimustrid ja minevikunostalgia vs. päevakajaline sõnum, tulevikuhelid ja võidujooks ajaga. Mine võta kinni, kellel õigus on, aga kui trendipolitseile vastu hakata ja plaati pea asemel südamega hinnata, võib suvi kesta veel mõnda aega.
6
Tristan Priimägi
Yes
“Remixes”
(Rhino)
Kitarristi poeg katsub progepeerudest Prodigyt teha.
Remiksija The Verge on tegelikult Yesi kitarrist Steve Howe'i poeg Virgil. Perekondlikel põhjustel jääb ta oma tegevuses sündsuse piiridesse. Mis on igavavõitu.
Rick Wakeman ja Steve Howe on remiksiplaadil täitsa alles. Wakemani soolod – mida ma muidu eriti ei salli – on siin nagu kulinaaria, ilus, söödav, kaduv. Bassist Chris Squire mahub kontsepti ka. Lauljad Jon Anderson ja (ühel juhul) Trevor Horn on taandatud instrumendiks, trummarid Bill Bruford ja Alan White on peaaegu likvideeritud ja suhteliselt igavate tüüp-biitidega asendatud enamikul juhtudest. Ainus erand on Brufordi omaaegne lühipala “5 Per Cent For Nothing”, millest on välja arendatud iseseisev ja üldse mitte halb teos. Ambientlik “Awaken” kannatab kõige vähem. Üldiselt valitseb aga klaustrofoobne suletus, minimalism halvemas mõttes. ("Starship Trooper") või siis mitte liialt väljapeetud masinlikkus. Ei taha proget ülistada, aga remiksid üldjuhul ei lisa klassikale erilist väärtust; ja vaevalt et ka noored seda plaati väga vajavad.
Kokkuvõttes: see album kõlab, nagu oleks kogu klassikaline Yes laotud ühte 10 CDd mahutavasse mängijasse; ja siis pekstaks seda aegajalt jalaga. Vähemalt plaadihüppamisefektiga oleks noor Howe võinud vähem liialdada.
5
Tõnu Kaalep
