Proge on tagasi. Meeletu intensiivsusega.
Kaks aastat tagasi lagunes Texase rockbänd At The Drive In. Suht-cooli hoiakuga post-punk-grunge nelik poolitus üsna eblakaks pop-rock moodustiseks Sparta ja kohe tüki maad põnevamaks The Mars Voltaks. Tegelikult lausa päris heaks The Mars Voltaks.
See alkeemia siin on 21. sajandi proge-rock. Ta säilitab 70ndate psühhedeelse proge tunnused, pikad komplekssed ja dünaamilised kompositsioonid ning pseudoteaduslikud tekstid/pealkirjad, laulab kohati nagu noor Uriah Heep ja mängib kitra jazz-võtmes. Kõige enam sarnanevad need seitsme-kümneminutilised palad 70-80ndate Rushi maailmavaatega. Ja natuke ka Rushi rajumat kaasmaalast Voi Vodi. Ning siis veel Yes ja isegi härraseid Emerson, Lake & Palmer. Aga kõik see kokku on nimetatutest palju moodsamas võtmes. Võibolla tekib kellegil küsimus, mille poolest erineb Mars Volta näiteks ansamblist Tool või Queensrüche? Sest metali asemel on punk/indie alusmüür ja standardliku kitarrijazzi lämmatab free-jazz kosmos. Lisagem juurde meeletu intensiivsus, hingus ja Tänavuse aasta üks üllatavamaid debüüte.
8
Koit Raudsepp
Yasume
"Where we are from the birds sing a pretty song"
(City Centre
Offices)
Twin Peaksi idm-laiend
Yasume on John Xela Kesk-Inglismaalt ja Gabriel Morley Kaliforniast. Mõlemad noorurid on ka eraldi muusikat teinud, mõlemal on muusikaline haridus. See on Yasume debüütplaat. Juba albumi kontseptsioon on paljutõotav: olles teinud suuri tundeinvesteeringuid David Lynchi sürreaalsesse maailma, otsustasid noormehed valida selle oma plaadi emotsionaalseks taustaks. Ka plaadil olevat muusikat defineeriv pealkiri on tsitaat Lynchi monumentaalsest seriaalist. Muusika on nii kummastav ja ehe, et pole üldse raske kujutleda seda "Twin Peaksi" filmi/heliriba omamoodi laiendusena idm-i. Sellisena töötab seos kontseptsiooniga maksimaalselt, olles ühtaegu täiesti usutav ja samas ka iseseisvat muusikalist väärtust omav, kuna see kohati vapustavalt ilus ("Regonku (Condensed)", "2112 Crescent Heights", "The Prevailing Wind") plaat toob electronicasse praegu tõesti uusi meloodiasuundi ja värve.
9
Erkki Luuk
Super Furry Animals
“Phantom Power”
(Sony)
Walesi nu-psühhedeelikud lasevad endiselt kõrgelt.
Oh issand, oleksin pidanud juba ammu teile teatama, et SFA on teinud suurepärase albumi, aga mingi nimetu jõud takistas nädalate kaupa seda uudist arvustuseks vormistada. Ning alles nüüd, kus suvest on saamas sügis ning vaene toimetaja on minetanud viimsegi ootuse, saan aru, miks tekkis tõrge minu muidu nii veatult funktsioneerivas tekstimetali-masinas (Berk Vaheril, kui mäletate, on tekstijazz in da ass;). Kui tahate, võin rääkida.
Nimelt oli siin vahepeal väike afäär ühe naistelehega. Paluti osaleda iluteemalises ekspertgrupis ja ma olin rõõmsalt nõus, arvates et tegemist on siukse mõnusa labasusega, kus tuleb kümnepallisüsteemis hinnata tuntud seltskonnadaamide riietust ja väljanägemist – midagi siidri- või õlletestitaolist, mis annab võimaluse karistamatult häbematusi öelda ja kinnistada enese kui arvamusliidri positsioone. Aga kui küsimustik meiliga pärale jõudis, no oli see vast pauk. Need seal naistelehes olid välja otsinud maksiime Oscar Wilde’ilt, Shakespearelt, John Miltonilt ja teistelt ning tahtsid, et ma suurvaimude mõtteterasid "vaimukalt kommenteeriks". Näiteks Francis Bacon on öelnud: “Pole midagi erakordselt ilusat, mille proportsioonid ei oleks veidi kummalised”. Mis sa sest ikka kommenteerid? Selge, et just nõnda see ongi, kui pole teisiti. Jäägu iluteemadel mõtisklemine filosoofide ja luuletajate eesõiguseks, minu sulg on liiga nõder, et lisada veel midagi peale triviaalsuste.
Ühesõnaga, ütlesin ära sellest aust. Ega kerge ei olnud, sest kes meist ei tahaks naistelehes eputada. Aga mõistus sai edevusest seekord võitu.
“Phantom Poweriga” on sama lugu. Ta pole mingi raske või keeruline plaat, SFA on selliseid mitu tükki teinud, biitlitest, Beach Boysist ja Pink Floydist rääkimata. Oleks teinud ehk ABBAgi, kui Agnethat ja Fridat poleks ees olnud. Muusika, mille peale popžurnalistid vahutama kukuvad justkui oleks seebi alla neelanud – tekstijazz, ideaalpopp ja nii edasi.
Mõnel teisel õhtul oleks ehk isegi need sõnad üles leidnud. Aga, kurat küll, ta on ikka liiga veidi kummaliste proportsioonidega… Ei parem olen vait.
10
Mart Juur
The Cinematic Orchestra
”Man With A Movie Camera”
(Ninja Tune)
Muusikat olemasolevale (!!!) filmile.
Kui te helidelt oma stereos peaaegu mitte midagi ei oota, siis võib TCO teile sobida küll. Jätke ta kuhugi kaugele eemale taustaks mängima ja oletegi rahul illusiooniga, et mitte midagi ei juhtu. Seda plaati on lihtne ignoreerida. Lihtsalt veel üks noobel meeleolumuusika. Veel üks Giles Petersoni vaimus softcore. Jah, aga te olete laisk ja rumal ja pealiskaudne, kui te nii teete ja arvate. Sest lubage see plaat lähemale, keerake ta kõvemaks, võtke teda tõsisemalt ja palju ilusat hakkab juhtuma.
“Man With A Movie Camera”, soundtrack Dziga Vertovi 1929. aasta tummfilmile, on oma pehme raamistiku kiuste kirglik ja teravmeelne plaat. Ja kui te ei usu, siis on selliste lugudega nagu näiteks “Evolution (Versao Portuense)” võimalik veenda keda tahes. Siin on küllaga kesk, pöörde- ja murdepunkte. Pianist Jon Ellis näiteks. Või trummar Luke Flowers. Hetketi tuleb ehk meelde Jimi Tenori paari aasta tagune orkestriteos “Out Of Nowhere”, kuigi see, mis siin sünnib, on hoopis kainem, sootuks vähem psühhedeelne. Arranzheerija ja produtsent Jason Swinscoe joonistab üksikasju lausa valusa selgusega, vaatab oma muusikale justkui otse silma. Jah, pigem just sinna kui Vertovi filmiga täidetud ekraanile.
8
Tõnis Kahu
Filmimuusika
“Masked and Anonymous”
(Columbia)
Dylan ja eksootilised sõbrad igavas filmisupis.
Bob Dylan pole suurem asi näitleja, ehkki on mänginud paljudes filmides. Vaevalt mu nõuannet kuulda võetakse, aga soovitaks ometi, et kui järgmine kord tuleb kinematograafilise kiusatusega silmitsi seista, leiaks vana Bob eneses jõudu ahvatlusele vastu seista. Et ei juhtuks nii, nagu läks satiirilise komöödiaga “Masked and Anonymous”, mis andis kriitikutele põhjust oma vastikumaid ametioskusi demonstreerida.
Plaat filmi muusikaga on tõeline maiuspala... ainult fännidele. Neli (uut või livebändi saatel uuesti sisse mängitud) Dylani laulu autori esituses + kümme püüdlikku ning äärmiselt lugupidavat kummardust, mida teevad maestro suunas Itaalia popstaar Francesco de Gregori, eurovisioonivõitja Türgimaalt Sertab, gospelidiiva Shirley Caesar, Jerry Garcia, Grateful Dead, Los Lobos jt. Tundub põnev? No ei tea, ei tea tõesti. Rahvusvaheline, multikultuurne seltskond, seda jah... aga kõlab nagu keskmine Emil Rutiku jämm kuskil raeköögis.
3
Mart Juur
Sack und Blumm
"Kind Kind"
(Staubgold)
Mahe elektroakustiline naivism
2 saksa muusikut, Harald "Sack" Ziegler ja Frank Schütge Blumm, kes kas eraldi muusikat teevad, moodustavad koos viibides (paratamatult) ansambli Sack und Blumm. "Kind kind" mitte niivõrd ei üllata kui rõõmustab lugudega, millel üksteisega vähimatki pistmist pole, kui teatav olemuslik lihtsus, mahedus ja ogarus välja arvata. Idee on selles, et kõige erinevamatest allikatest (kuhu kuuluvad nii tavalised akustilised ja elektroonilised instrumendid, DSP kui ka suvalised välilindistused) koostatakse lugusid, mille stiil on olematu... või siiski mitte? Ehk on see naivism, kus heliline, vormi- jne ühtsus tuuakse ohvriks väljendusühtsusele, et tekiks midagi, mis on ühtaegu eneseküllane, vahetu ja lihtne nagu lapse mäng. Nii see tõesti on, ja et siin pole kasutatud ühtki stampi (ja muidugi pole ka tulemus sildistatud lastealbumina), on "Kind Kind" erakordselt omapärane ja meeldiv.
9
Erkki Luuk
