Kalevipoja sünd: Seep see lese leinapoega, isata kasvav idukene. Andres Tali illustratsioonid

“Kalevipoeg” on meie rahvusteadvuses umbes sama tugeva märgiga baastekst nagu Piibel rahvusvaheliselt, isegi salmid on 10 rea kaupa nummerdatud, et oleks kergem viidata, Piibli moodi. Kuigi neid, kes oleks “Kalevipoja” korralikult läbi lugenud, ei leidu ilmselt palju, teatakse teost ometi – ümberjutustuste, legendide, (NB!) piltide põhjal. 

Omadussõna “kalev” olla Lennart Meri väitel tähendanud algselt (jah, mis sajandil?) “tugevat”. Edaspidi tekkis sellest mehenimi. 20. sajandil pandi Kalev nimeks spordiseltsile, korvpallimeeskonnale, vabrikule, ujulale, spaale, bussipeatusele. On tekkinud kodeeritud, muudesse keeltesse otseselt tõlkimatu ühisteadvus, mütoloogia – midagi sarnast, mille loomist soovitas 1990ndatel “Interstandingu” konverentsil ameerika sotsioloogiateadlane Saskia Sassen. Tallinnas esinedes oli tem a sõnum, et väikesed kultuurid võiksid luua oma mütoloogia, et mitte alluda rahvusvaheliste korporatsioonide ärihuvide eesmärgil loodud globalistlikele kommertsmütoloogiatele. (Nii et mütoloogiad on ühiskonnale ikkagi endiselt vajalikud???)

Tänapäeval ei mäletata enam “kalevi” algset tähendust, ometi ümbritseb seda sõna endiselt pigem positiivne ja inimest toetav halo. 

Teost on läbi sajandite trükitud 18 korral, ent kollektiivsesse mällu on sügavaima jälje jätnud ikkagi 1935. aasta väljaanne, millele panustas südant ja mõtteenergiat Kristjan Raud oma söejoonistustega ning Hando Mugasto puulõiketehnikas päistega. Käsitlegem seda väljaannet kui kunstiajaloo paljude “Kalevipoegade” etaloni. 

Ka Andres Tali tunnistab praeguses uustrükis (lk 328), et tema jaoks on Kristjan Raud defineerinud või konstrueerinud pildikeele, mida ta on harjunud pidama “rahvuslikuks”. See on nurgeline kujutamislaad, tuletatud meeste käsitöö (näiteks õllekappade) etnograafilisest uurimisest. Kuidas luua selle kõrvale oma Kalevipoeg, mis kõnetaks tänapäeva inimest, kes ei suhtu nimetatud teksti enam samamoodi nagu 19. sajandi või 20. sajandi alguse eestlane? 

“Kalevipoja” värsket versiooni võib pidada sündmuseks eriti seetõttu, et Andres Tali on teosele andnud uue läbiva visuaalse vormi – üldkujunduse koos mustvalgete illustratsioonidega. Raamat tundub kättevõtmisel hea formaadiga, väärikas, väljapeetud, selge. Esikaas on kohaselt lakooniline. Edasi piltidest.

Andres Tali on kunstnikuna lähtunud pigem raamatukujundaja kui rahvalauliku narratiivsest loogikast, nagu Kristjan Raud. Uuel “Kalevipojal” on täpselt 20 pilti, iga loo juures üks pilt, ei ­rohkem ega vähem. Sellele sekundeerib igavikule viitav semantika – kuu märk, päikese märk ja pluss-märk. Illustratsioonides eelis­tatakse stseenide kirjeldamisele fragmentaarsust, vihjelisust ja valikulisust. Andres Tali kunstnikukogemus on 21. sajandi alguse seisuga läbi imbunud popkultuurist, massimeediast ning modernistlikust pildikeelest, ometi puudub tema joonistustes katse “ületada” Kristjan Rauda. Sellele viitab kas või 17. loo pilt, kus magava Kalevipoja poos on laenatud Kristjan Raualt – erakordselt sümpaatne viide järjepidevusele ning heas mõttes alandlikule hoiakule kunstiajaloo ees. 

Omaette küsimus on piltide sümboolne sisu ning ka siin erineb Andres Tali tõlgendus Raua omast. Kristjan Raua paljudesse töödesse on kodeeritud religioosne sõnum. “Kalevipoja” puhul väljendub see “mustade” jõudude (sorts-mehikeste) pidevas allajäämises Kalevipoja tugevusele ehk “valge” jõu esindajale. Ning eepos lõpeb optimistliku kujundiga Kalevipojast hobuse seljas, valvamas Põrgu väravat, ise küll jalutuna, ent ühishuvide eest lõpuni väljas. 

Ka Andres Tali versioonis on Kalevipoeg silmanähtavalt tugev, väeline tegelane. Ent ta kehastab pigem individualistlikku natuuri, kellele kollektiivsed huvid võõrad. Kogu tähelepanu on keskendatud mehele ja tema vaenlastele. See on karm ja ohtlik maailm ilma naiseta, kus mees peab endaga võrdses suurusjärgus vaenlastega üksi hakkama saama. Eepos algab poeetiliselt kotka lennuga ning lõpeb mehe isikliku traagikaga, milles ta on küll ise süüdi, ent erilist lootuskiirt pole ka paista. Või viitavad tulevikule igavikulised kuu ja päike paremal ülaservas? 

Uus “Kalevipoeg” on ses mõttes tõepoolest pildiliselt nüüdisaegne, et praeguse aja Eestis on kollektiivsed liikumised tagaplaanil ning individualistlikud püüdlused esiplaanil. Köite väljapeetud üldkujundus mõjub tõesti hästi, tegemist on saavutusega.