Enamik Beyoncé uuest plaadist on perekonnadraama. „Such a shame you let this good love go to waste,“ torkab ta truudusetu abikaasa Jay-Z suunas laulus „Hold Up“. Nii jah – kusagil internetis olevat neid asju ammu arutatud. Aga ma jäin hiljaks ja minu küsimused on hoopis mujal. Millise muusikalise vormi saavad tunded nagu viha, pettumus, armukadedus, ärevus ja lein, mis – nagu me teame – mingit muusikalist vormi iseenesest ju sugugi ei vaja. Ja kuidas ikkagi selline mõrane maailm kunstiks muundub?

See emotsionaalne laetus siin plaadil oleks nagu mingi sirgjoonelise kommunikatsiooni lubadus. On inimesi, kes tahavad selgeid signaale, sest nii tundub neile ausam. On teisi, kellel pole lihtsalt aega pikalt keskenduda. Aga „Lemonade“ võtab teilt aega, seda ma luban. Ja kuigi ma olen üsna kindel, et minu jaoks on ta hetkel aasta album, ei pruugi te üldse niikaugele jõuda, et seda võimalust kaaluma hakkate.

« Avalehele 0 Kommentaari