Uus “Halb politseinik” on vanast üsna erinev: tegevus toimub toonase New Yorgi asemel orkaan Katrinast laastatud tänapäeva New Orleansis. Ferrara film on süngem, erootilisem ja häirivam (kuritegu, mida uuritakse, on katoliku nunna vägistamine altari ees!), oluline pole mitte konkreetne lugu, vaid laiem küsimus süüst ja lootusest lunastusele. Herzogi versioon on seevastu üsna stiilipuhas krimidraama, arusaadavam laiale publikule, kergem ja naljakam. Keiteli politseinik on juba viimase piiri peal, temal ei ole enam mingit pääsu, aga Cage’i McDonagh, vastupidi, on oma pahedest joobunud ja vägagi vitaalne. Cage’i comeback tippu on igatahes muljetavaldav – eriti põnev on jälgida, kuidas ta erinevatele ainetele, magamatusele ja adrenaliinile reageerides oma tempot ja intensiivsust muudab.

Muide, “Halva politseiniku” saaga on vanameistrid omavahel pehmelt öeldes tülli keeranud – Herzog väidab, et pole Ferrara filmi näinud (ja ei teagi, et selline inimene üldse olemas on) ning et kahe teose vahel pole mingit seost peale korrumpeerunud politseinikust peategelase ning ühise pealkirja. Ferrara mõistagi pole ka papist poiss, on püha viha täis ja soovib, et remake’i autorid põrgus põleksid. Igatahes soovitan uue filmi valguses ka vana üles otsida, sest mõlemad on väga head.