Uus ja hullem nostalgia
Rein on alati olnud venevastane, õigemini punastevastane. Siberis käinud mehe asi. Kui tervis lubaks, käiks ta praegugi kaitseliidus. Vaenlane on idas, teab Rein; see on asi, mille üle siin peres ei vaielda. Vähemalt viimase ajani ei vaieldud. Rein on isamaalike vaadetega mees, kellel Eesti taasiseseisvumine oli nagu uus sünnipäev. Ei saa öelda, et tal midagi praeguse valitsuse poolt oleks; Rein sõimab Partsi ja teisi nolke ülepäeva; ja Lihulas toimunust kuuldes tahtis ta jahipüssi võtta ja kohale minna. Aga aeg teeb oma töö, Rein on üle 70, süda jukerdab ja silmanägemine pole enam see.
Eevi on Reinu naine. Ta on kümme aastat noorem, teiseks on tal tervis veel päris hea ja kolmandaks käib ta endiselt tööl. Mida vanemaks jääb Rein, seda ägedamaks läheb Eevi. Ta ei karda enam oma meest, ta teab, et see pole enam sama Rein, kes veel kolmekümne aasta eest lubas naisele peksa anda, kui ta peaks parteisse astuma. Eevi on tegelikult äge ja entusiastlik naisterahvas; ja kaastundlik. Ka temale pole ükskõik, mis eesti rahvast saab.
Eevi teeb tule pliidi alla, Rein talitab midagi väljas. On juba päris pime, väikelinna kohal hõljub niiske udu ja lombid hakkavad jäätuma. Rein tuleb tuppa, istub taburetile ja võtab ägisedes kummikud jalast.
“Jälle läksid ilma villaste sokkideta välja.”
“Mhh.”
“Kas sa väljakäigu akna parandasid ära.”
“Kuule, seal pole midagi parandada,” ütleb Rein ja paneb jope nagisse. “See on veneaegne aken, tuleb uus raam tellida.”
“Veneaegne ja veneaegne, sul nigu muid sõimusõnu polekski.”
“Pole jah, see vene jama käib ju igal pool edasi. Vaata, mis nad Toompeal teevad. Vaata, mis vanapaks laupäeval tegi. Eesti on maha müüdud.”
“Ei ole venelastele siin midagi müüdud. Ameeriklased ja juudid on igal pool. Muudkui koogutame nende ees.”
“Isegi hohollid saavad aru, et Venemaa on ohtlik, sinuni see muidugi ei jõua.”
“A jäta see hohollijutt, mis sa arvad, et meie siin omal ettevõtmisel nende siseasjadesse nina topime. Ikka kõik Ameerika käsu peale.”
“Mis sina sellest tead? Missa tahaks jälle Leningradi turule minna kurke müüma vä? Et ikka teeme rahvaste sõprust ja suurt äri. Tutkit, brat, ütleb venelane sulle ja võtab jälle kõik ära. Või tahad ikka parteisse?”
“Kuule, mis sa arvad, et me siin ilma Venemaata kuidagi ära elame? Ära ole loll, vanamees! Eesti ei ole kunagi suutnud ennast ära toita.” Eevi tõstab häält, kulp tema käes jääb õhku peatuma.
“Krdi tiblade tallalakkuja,” sosistab Rein läbi hammaste ja läheb elutuppa. Telekas pannakse käima, koer aetakse tugitoolist põrandale. Eevi hakkab närviliselt suppi segama.
*
See on hüpotees, aga mulle tundub, et (n)ostalgia süveneb ja põlvkondade vahetus süvendab seda veelgi. Jutt ei käi piimapakkidest, stiilipidudest ja Sojuzmultfilmist, jutt käib sellest, et kui 15 aastat tagasi oli veel tegev Eesti aega mingil kujul mäletav põlvkond, siis nüüd on jäme ots lõplikult inimeste käes, kes veetsid oma parimad aastad nõukoguilmas. Hallpead austa, kulupead kummarda... Nende (mõnede, aga valjuhäälsete) jutt Venemaa tähtsusest, üleskutsed idaäri tegemisele ja mis kõige masendavam, toetus idapoolsetele ebademokraatlikele režiimidele – sest seal ju on süüa ja sõltumatust vastikust Läänest; ja pole seda sõnavabadust midagi vaja – on peaaegu mõistetavad. See pole ülepõlvkondlik hoiak, aga selle kandjaid on piisavalt ja nad saavad vahel ka sõna. Mind hämmastab idee, et vanem inimene ei saa olla loll või ekslik. Mati Unt sai juba sellise mõtte vastu astumise eest kolki. Elutarkus ei ole alati vanuse tasuta kaasaanne, eriti pärast ajuloputust. See, et konkreetsel inimesel olid mõned ajad paremad, ei tohiks veel olla alus demokraatiapõlguseks.
