Uus kunst vanas lossis
Baldassare Longhena, Itaalia barokkarhitekt, kes järgis palladiolikke põhimõtteid, ja Ludovico Manin, Veneetsia viimane doodž, mõisnik ja kogu piirkonna suurimaid maaomanikke, on need mehed, kelle koostöö viljana kõrgub Veneto piirkonna suurimate viinamarjaistanduste vahel imposantne, põhiliselt 17. sajandist pärit loss ja park – Villa Manin. Parki on hiljem kohendatud 18. ja eriti 19. sajandi romantilisi põhimõtteid silmas pidades.
Sealse möödunud aastal avatud nüüdisaegse kunsti keskuse kunstilise juhina on tööle palgatud Francesco Bonami, mõjukas kuraator ja kunstitegelane.
Bonami nimi on kunstimaailma magnet, tuues biennaali avamisega sünkroniseeritud Villa Manini uue ekspositsiooni – Il Teatro dell’Arte avamisele 8. juuni õhtupoolikul Veneetsiast poolteisetunnisele autosõidule vaatamata kohale hoovitäie avamispublikut. Kahe kuraatori, Bonami enda ja Sarah Canarutto koostööna esitleti kahte ekspositsiooni, lossi siseruumides kahel korrusel paiknevat Kunsti teatrit ja parki asetatud, 12 rahvusvaheliselt kunstnikult tellitud kohaspetsiifilisi installatsioone sisaldavat Lunaparki, alapealkirjaga “Fantastiline kunst. Skulptuurid pargis”. Siseruumides paiknev näitus on koostööprojekt Kölnis asuva Ludwigi muuseumiga, mille kogudest eranditult kõik tööd pärinevad. Näitusel domineerib oodatult maalikunst. Et elitaarsus kunstis on jälle seotud maalikunstiga, sellise kodanlik-esindusliku formaadi puhul nagu praegune best of moodsa kunsti muuseumi kogude baasil aga eriti, on tulemus üllatavalt värske. “Surnud autorite”, tõelise kunstiajaloo, nagu Otto Dixi, Francis Baconi, Max Beckmanni, Alberto Giacometti, Yves Kleini, Pablo Picasso, Joseph Beuysi, Martin Kippenbergeri jt kõrval on väljas ka Rineke Dijkstra,Wolfgang Tillmansi ja Boris Mihhailovi digitaalprindid, Ilja Kabakovi, Komar & Melamidi ja Erik Bulatovi nõukogude-kogemust-kunsti-panevad maalid. On huvitavaid kõrvutamisi, nagu Jörg Immendorfi 1977/78 maalitud “Cafe Deutschland” ja Nõukogude Liidus väsimatult propageeritud vasakpoolse Renato Guttuso meediat ja kunstiajalugu miksiv “Caffe Greco” (1976). On poliitilist korrektsust, nagu Kinshasas, Kongo Demokraatlikus Vabariigis elava Bodys Isek Kingelezi kõrghoonete pappmakette esitav hiigelinstallatsioon “Köln” (2001), mis alles üle-eelmisel biennaalil põhiekspositsioonis pilku püüdis.
Kui Nam June Paiki kolmest ajastu sugemetega televiisorist ja Buddha-kujust installatsiooni mitte videoks, vaid installatsiooniks klassifitseerida, oli näituse ainuke videoteos Bill Violalt, aga see-eest vaieldamatult parimalt seda meediat valdavalt meistrilt maailmas. “Tervitus” (1995) on kunstiajaloolistest ja usundiloolistest viidetest tulvil – otseselt Pontormo 1528/9 maalitud “Vizitazione” kaverina vaadeldav 12minutiline aegluubis videoteos oma perfektse kaamera- ja näitlejasooritusega otsekui elustab renessansskunsti püsiväärtused. Viola oli “juhtiva videokunstnikuna” ka ise üks nendest, kes meediumi ja vormi fetišit kaasaegses kunstis jõuliselt purustas – kontsentreerudes sisule, on temast saanud sillaehitaja eri meediumide ja ajastute vahel.
Muidugi ei maksa sellisele paleenäitusele liiga suuri lootusi panna, omamoodi easy-listening’ina teda võtma peabki – Villa Manini kui kohaliku omavalitsuse ja fondi hallatav kultuurikeskus on ka populaarne pulmapidude paik ja kodanlikult mahe valik on Veneetsia biennaalidega harjutatud publikule kergesti seeditav.
Vabaõhunäitusena pakutavast köitis Bambi ja Michael Jacksoni kuvandit liitev Tobias Rehbergeri lasketiiru-laadne seadeldis “Cil’aem haBbiM”, mõlemast on ju tehtud omamoodi märklauad. Paraku on poliitilise ja sotsiaalse kunsti iga lühike, kui muid toetavaid väärtusi pole, Jacksoni-teema on uuemate uudiste valguses nüüdseks aegumas.
Lõpetuseks. Lunapark sobitub hästi avalikus ruumis asuva kunsti mõistega, millele Arthur Danto järgi ei saagi rakendada tavapärase kunsti kriteeriume ega konteksti – arusaadav-mõistetav peab ta olema ju enamikule. Villa Manini mõlemad näitused täidavad oma esteetilises lihvituses ja sisulises balansseerituses kohaspetsiifilises mõttes avalik-esinduslikku funktsiooni, parafraseerides ühte praegu Veneetsias toimuvat aktsioonikunsti projekti: kes ütles, et hea kunst peab inetu välja nägema?
