Uus näitusekoalitsioon Toompeal

Kunagised radikaalid taaselustavad paraadportreed Eestis, väidab Jaan Elken.

Tommy & Laurentsiuse (kodanikunimega Toomas Tõnissoo ja Lauri Sillaku) näituseprojekt “Portreed” STRONG> Toompeal Riigikogu Kunstisaalis, avatud oktoobri alguseni.

Eesti ühiskonna lahkamine on vähegi sotsiaalsema närviga kunstnikule tõeline kullasoon – sümptomaatiline on, et eelmisel nädalal (valimiste künnisel?!) avatigi Tallinnas lausa kaks näitust, kus poliitikud kaanepoiste staatu­ses on – Lemming Nageli “Taga­selja” Decos ja käesolev re-union party ehk “koalitsiooni- näitus” Tommylt ja Laurentsiuselt. Psühho­analüüsi appi võttes on juhtumid küll igal juhul erinevad, alates lihtsamat sorti kraapsutegemisest ja small-talk’ist kuni hard-core ilkumi­seni: venelase Valeri Vinogradovi sapine pilk nägi ainest teistest mitmeaastase edumaaga juba oma Vaala näitusel 1998. aastal.

Tandemi Tommy & Laurentsius tulek Eesti kunstipilti 1990ndate kes­kel oli messiaanlik: nende teibiga kokkuklapitud jõupaberile ja hõ­betatud tapeedile maalitud hiigel­for­maadis närutatud teosed sisalda­sid kõiki MTV-põlvkonna kultus­at­ribuute ja fetiðeid. Eriti tagasivaatepeeglis saab nende käsitöömahukat nikerdamist ja hullumeelseid töö­mahte käsitleda omalaadse pro­tes­ti­na poolvägisi digitaliseeritava ees­ti noorema kunsti kontekstis. Klas­si­kaliste mässajatena, kelle peale So­rosi Kaasaegse Kunsti Keskuse piits ja präänikud ei mõjunud, vali­sid nad tee, mis ei ole toonud küll institutsionaalset mammonat, on võimaldanud aga säilitada outsider’i teravat pilku varakapitalistliku ühiskonna pahede, hirmude, ul­made ja unistuste kokkumiksimisel. 1997. aastaks tandem Tommy & Laurentsius lagunes, järgnes Laurentsiuse viis aastat kestnud viljakas koostöö Anna Daniela Saalistega.

Just Laurentsiuse ja A.D. (Anna Daniela Saaliste kunstnikunimi) koostöö viis eduka muuseuminäitu­seni Turu Kunstimuuseumis 2000. aastal, 1999 saadi Konrad Mäe medal ja preemia. Laurentsiuse ja A.D. looming viitas metafoori keeles sõnapaarile “kaks Eestit” hoopis enne, kui ühiskonnateadlased sellega välja tulid. A.D. hõbetatud as­samblaaþid-pildiraamid tõid mõlema loomingusse küllusliku luksuse dimensiooni ja kosmopoliitset ambivalentsust.

Tõnissoo ja Sillak üritavad näitusel uuesti tervikuks liita teatud liine oma “soolokarjäärist” – nimelt koosneb komplekt eranditult port­ree­dest. Laurentsiuselt on väljas trip­tühhoniks miksitud kolmik “Nägu V”, “Nägu VI”, “Nägu VII”. Tom­my esitab veidras etnofuturistlikus laadis nelja seitsmekaupa rühmitatud grupiportreed, mille kangelased oleksid otsekui “Sõrmuste Vennaskonna” tegelased. Me ei tea, kelle kaelas ripub sõrmus, hobu­se­parisnike riietes tegelaste rühmitamise taga on omaette lugu, nii on ühele pildile kokku sattunud näi­teks Raimond Valgre (Legolas), Arnold Rüütel (Punapõsk), Georg Lurich (Tobajuss), Johan Laidoner (Frodo), Voldemar Vaga (Aragorn), Jakob Hurt (Gandalf), Mart Laar (Ilo). Kõikmõeldavaid binaarsusi (alates koloriidist-kompositsioonist kuni mõisteteni nagu rahvus-ajalugu-kultuur-eetika-ausus-südametunnistus-jne) võib lugupeetavaid portreteeritavaid uurides nende märksõnade abil küll konstrueerida, kuid Toompea näituse konteks­tis töötavad need maalid eelkõige kui ajast etteruttavad kärbsepaberi-sarnased püünised poliitikutele.

Ovaalsed palakad on roigastest raamid saanud ja lossi atmosfääri see lihtsalt sobib.

Sarnase ikonograafilise lahendusega on ka Tommy ja Kad­ri Kangilaski ühistööna (eks-sta­linistliku taustaga Soome Rahu­kaitse Komitee tellimusel) valmi­nud monumentaaltöö maailma­ajaloo kultusfiguuridest Haagi Rah­vus­vahelisele Rahukohtule (IPB). Tõnissoole ja Kangilaskile on mo­numentaalpakkumisi teinud ka mitmed Soome haiglad. Kuhu jääb aga Eesti omamaine “avalik-õiguslik ruum” ja selle tellimused Eesti professionaalsele kunstile? Prae­gu­se seisuga võistlevad nii Tallinn kui Tartu suurima kilplase tiitlile: Tartu loobus kergekäeliselt Jaani kiriku uutest vitraaþidest, Tallinna endise aselinnapea Liisa Pakosta initsia­tiivil peatati tänapäeva kunsti ostmine avali­kes­se interjööridesse, kärpides selleks linna kunsti­nõu­ko­gu käsutuses olevaid eel­arve­sum­masid 700 000 kroonilt 100 000 (!) kroonini aastas.

Kui Riigikogu üle aasta tagasi kunstisaali ideega kunstnike liidu poole pöördus, oligi üks erialaini­meste tagamõte see, et näitused võiksid saada kunsti kukeaabitsaks otsustajatele ja “rahva teenritele”, et nähtaks eesti uusrikaste lemmikutest Tauno Kangrost ja Navitrollast kaugemale.

Tommy ja Laurentsiuse kiitu­seks peab ütlema, et näitus on läbini kohaspetsiifiline, hariv ja didaktiline, arengulooliselt nende 1995. aasta projekti “Teel Toompeale!” jätk. Toompeale on nad tulnud avala südame, tühjade taskute ja piiritu optimismiga. Kas saadakse ka sellest õieti aru? Ons kommunikatsioon üldse veel võimalik?

Kunstnike ühisprojektiks on kaks peegelpildis maali president Ar­nold Rüütlist, mis on teostatud ja eks­poneeritud “kõiki protokollireeg­leid silmas pidades” – vasakul otse kruntimata lõuendile maalitud maa­villane Rüütel ja paremal kuld­raamis “antiikne” paraadportree (Rüütli silmanurgast ei puudu ka in­diafilmilik teatraalne pisar). Min­gil juhul ei tohiks projektis näha kaasajooksmist selle lauslabasuseks muutunud presidendi-mõnitajate kooriga, mis televisiooni talk-show­sid ja lehtede naljanurkasid täidab. Pigem on Tommy & Laurentsius en­d­ale võtnud austava ülesande taas­elustada ja glorifitseerida paraadportree naasmist “kõrgesse” kunsti.