Uuskolonialistid oliivipuude all

Minu lauale jõudis värske kirjandusteos Carol Drinkwateri "Oliivihooaeg", "Oliiviistanduse" järg. Varem olen sattunud lugema Peter Mayle'i "Aasta Provence'is" ning Frances Mayesi "Toscana päikese all". Tulemas on ameeriklannast koka Marlena de Blasi "Tuhat päeva Veneetsias" ja siis veel "Tuhat päeva Toscanas".

Tõesti, tõesti - ei ole rahu ei oliivi- ega viinapuude all. Igale poole trügivad ameerika või inglise uuskolonialistid, hakkavad vanu maju oma maitse järgi ümber ehitama, kohalikke roogasid nautima ning ei väsi imestamast oma naabrite üle, kes ei oskagi inglise keelt ning kelle töömoraal polegi justkui valge mehe (naise) oma. Kohalikke "õilsaid metslasi" vaadeldakse õudusega segatud vaimustusega. Loomulikult painutatakse kogu Itaalia, Provence'i või Kreeka elulaad angloameerika väärtussüsteemile, kindlas veendumuses, et nende raamatute lugejaskond on põhjamaa töömurdjad, kes unistavad romantilisest lõunast, kus inimesed on muretud nagu lapsed.

Enamasti tuleb valge mehe kandamiga, aga alles hiljuti talutarest pääsenud kirjarahvas paika, kus viimased paar tuhat aastat kauneid kunste viljeldud, ning hakkab pärismaalastele - vastutasuks maitsenaudingute eest - moodsat elu õpetama. Uuskolonistid kolivad targu ohututesse kultuurihällidesse, kus kultuurikonflikt pole nii elukardetav kui muistse Mesopotaamia mail.

Kokkuvõttes tahaks soovitada postkolonialismi takerdunud kirjanduskäsitlejatele soovitada uuskolonialismi juurde asuda, sest see trend on palju jõulisem.