28.06.2007, 00:00
Uut tüüpi naivistid
Viimasel ajal on mitmed prominendid oma hobitegevustega
kapist välja tulnud. Nii avas möödunud nädalal oma
kunstinäituse kuulus Kroonika ajakirjanik Paavo Kangur. Leitmotiivideks
tema töödes on päike, kuu ja mäed. Sarnaseid sürpriise
on tulnud ka teistest valdkondadest.
Näiteks on oma hobitegevuse tulemi plaadistanud ettevõtlik Toivo Asmer. Kõik sedasorti katsetused on reeglina huvitavad, kuid kutsemeisterlikkuse seisukohalt mõningast kõhklust tekitavad.
Taolisele tegevusele oleks igati “adekvaatne” koht Viljandis paiknev naivistliku kunsti meka Kondase Keskus. Just sinna võiks hakata kutsuma puuslikke ja tainapilte meisterdavate külageeniuste kõrval esinema Kroonika superstaare. Sest ka nende taides avaldub iseõppijatele omane vahvalt rutiinivaba kujundikeel. Ja lisanduks veel meedia tähelepanu missugune!
Üldse näib, et Eestis rahvakultuuri uurimine keskendub liialt vanavara kogumisele ning külaühiskonna mudelile. Nende kõrval peaks tegelema ka kultuuri linlike avaldusvormide jäädvustamisega. Kindlasti on retrospektiivne pilt oluline hääbuvate traditsioonide puhul, kuid uurimata ei tohiks jääda uue aja massiline fotografeerimis- ning filmimisharrastus, messindžeri pildid ja hüüatused, Õllesummeri lorilaulud. Regilaulu salvestamise kõrval oleks ehk mõttekas koguda ja analüüsida ka pronkssõduri-kriisi aegseid jutulõngu: kes mida mäletab, väärtustab jne. Need on aastal 2007 palju olulisemad kui puutöö ja moosi keetmine. Ka praegu, noorte tantsu- ja laulupeo eel.
Näiteks on oma hobitegevuse tulemi plaadistanud ettevõtlik Toivo Asmer. Kõik sedasorti katsetused on reeglina huvitavad, kuid kutsemeisterlikkuse seisukohalt mõningast kõhklust tekitavad.
Taolisele tegevusele oleks igati “adekvaatne” koht Viljandis paiknev naivistliku kunsti meka Kondase Keskus. Just sinna võiks hakata kutsuma puuslikke ja tainapilte meisterdavate külageeniuste kõrval esinema Kroonika superstaare. Sest ka nende taides avaldub iseõppijatele omane vahvalt rutiinivaba kujundikeel. Ja lisanduks veel meedia tähelepanu missugune!
Üldse näib, et Eestis rahvakultuuri uurimine keskendub liialt vanavara kogumisele ning külaühiskonna mudelile. Nende kõrval peaks tegelema ka kultuuri linlike avaldusvormide jäädvustamisega. Kindlasti on retrospektiivne pilt oluline hääbuvate traditsioonide puhul, kuid uurimata ei tohiks jääda uue aja massiline fotografeerimis- ning filmimisharrastus, messindžeri pildid ja hüüatused, Õllesummeri lorilaulud. Regilaulu salvestamise kõrval oleks ehk mõttekas koguda ja analüüsida ka pronkssõduri-kriisi aegseid jutulõngu: kes mida mäletab, väärtustab jne. Need on aastal 2007 palju olulisemad kui puutöö ja moosi keetmine. Ka praegu, noorte tantsu- ja laulupeo eel.