Vaateid Eesti rahvusluse sünniaegadesse
See mahukas kogumik koondab ajaloolase artikleid aastatest 1988 - 2001, milles Ea Jansen on võtnud vaatluse alla aja valgustusest venestamiseni, aja mil sündis eesti rahvus. Nagu Jansen ka järelsõnas mainib, et saa ta lahti tundest, et 19. sajandil toimunu oli ime. Sajandiga kujunes talupojast moderne kultuurrahvas, oma riigi loomiseks valmistuv rahvas. See raamat vaatlebki seda aega, üritab leida põhjusi ja seletusi. On selge, et Jansen on valinud üsnagi raske uurimissuuna, sellise, mis jääb konkreetse, faktoloogial põhineva, objektiivselt eksisteeriva teema ja kultuuriloolise essee vahele. Üks samm veel akadeemilisuse poole ja me saame kuiva ning faktoloogilise ülevaate (a la Bartletti “Euroopa sünd”), üks samm esseistlike spekulatsioonide poole ja meil oleks esoteeriline muljetus Lev Gumiljovi passionaarsuse ja päikeseplekkide teemadel. Tuleb tõdeda, et Jansen on leidnud paraja tonaalsuse ja adekvaatse stiili sellise ähmase mõiste nagu rahvuse kujunemise kirjeldamiseks.
Rahvust võib ju defineerida, ent selle kujunemine on tunnetuslik ja pikaajaline protsess, hõlmates ühest küljest bioloogilis-geneetilisi parameetreid, teisalt kultuurilisi. Ühine kultuur, ühine rahvusteadvus saab kujuneda ju ainult sarnase geneetikaga inimkooslusel, kes elab ühel maal, isamaal. Ent “isamaa” nimetuski, nagu Jansen märgib on meil tõenäoliselt sakslastelt mugandatud Vaterland.
Kogumiku põhiline väärtus seisneb selles, et siin töötatakse põhjalikult läbi need etapid ja analüüsitakse mõjusid, tänu millele eesti rahvus tekkis. Baltisaksa estofiilide tegevus, nende huvi talurahva vastu ja arutlused, milline võiks olla selle rahva tulevik - hääbumine või saksastumine.
Raamat õigustab täiesti oma pealkirja, siin on esitatud justnimelt vaated rahvuse sünniaegadesse. Jansen vaatleb neutraalselt positsioonilt, praktiliselt mitte üldse kandudes emotsioonidesse, tema sõnastus on akadeemiline ja hoiab nii üleval uurimisainese ahtat objektiivsetest kriteeriumitest määratud pinda.
Autor toob korduvalt tsitaate estofiilide aja muljetest eestlaste kohta. Meie esivanemaid nähti harimatute ja räpastena, liiderlikena, laiskadena, Euroopa viimaste metslastena, mõistetamatutena baltisaksa esteetidele, kuid siiski rõhutati nende õpihimu ja muusikalembust. Tõepoolest, me ei teagi millised me tegelikult olime kakssada aastat tagasi. Vanade fotode peal näevad meie esivanemad välja tõepoolest lausa karvased ja ebahügieenilised. Mõisamaailm erines rehetare omast. Tänu estofiilidele tekkis mõisas huvi maarahva enda ja õige olemuse vastu, meid taheti mõista ja leida meile koht maailmas, mis vastaks uues Euroopas kujunevatele vaadetele. Estofiilidest käivitus lumepalliefekt, mis viis selleni, et mõnekümne aasta pärast esitasid eestlased poliitilisi nõudmisi, nad olid hakanud kujunema poliitiliseks jõuks.
Janseni raamatust koorub huvitav põhjuslike seoste ahel. Rahvuslik ärkamine ning sellele järgnev eestlaste poliitiline aktiivsus oli otseselt tingitud Euroopas baltisakslaste sekka jõudnud ideedest. Eestluse formeerumise kõigi etappide juured on tegelikult mõisades, meie rahvuslik tõus näib olevat objektiivne paratamatus, kõik Liivimaal uhanud kultuurilis-poliitilised vood omasid meile iselaadset mõju. Faehlmann ja Kreutzwald pöördusid eesti mütoloogia manu välismaiste romantikute eeskujul, meie esivanemad koondusid ühistegelikesse seltsidesse saksa seltside eeskujul, isegi laulupidudeni viinud ühislaulmiskomme on pärit Saksamaalt. Ideed, mis mingil juhul ei pidanud tekitama oma õigusi nõudvat “eestirahvast” ometi selleni viisid. Euroopast pärit instrumendid sünnitasid ideed eesti rahva õigustest.
Me võime tänuga meenutada neid estofiile, kes hakkasid huvi tundma talurahva keele ning meele vastu, kuid ei saa ka ära unustada, et nende samade estofiilide esivanemad orjastasid meid kunagi tule, raua ja ristiusuga. Eestlased suruti maa külge ja maa lähedale ja ju selleski peitub meie taassünni võti. Talupoeg kasvas kokku maa ja maaharimisega. Looduslähedus ja rahvaluule pakkusid ainukest identiteeti ajal kui poliitilist mälu veel (või enam?) ei olnud. Sobivate asjaolude kokkulangemine päästis rahvas valla potentsiaali, mis seal küllap pidevalt oli ootel olnud.
Tagantjärele saame tunnistada, et kõik mängis meie kasuks, ka venestamine andis hoopis vastupidise efekti, nii nagu ka sada aastat hiljem. See vimm ja vaim pidi meie esiisades ikkagi sees olema, mis äratusagitatsioonile nii varmalt vastas. Tõepoolest, meie rahvus formeerus esimesel võimalusel, mis ajalugu talle pakkus. Võõrvallutuse alguseks 13. sajandil oli teatav rahvuslik identiteet ja poliitilise ühisolemise vajadus alles kujunemas. Vallutus tõi siia euroopaliku maailma, kus mõistet “rahvus” ei olnud, samastused tekkis hoopis teistelt alustelt, peamiselt feodaalsetelt, usulistelt ja regionaalsetelt. Vabade inimeste kuuluvus oli määratud nende elupaiga, maaisanda, seisuse ja usuga. Pidevalt oli silmapiiril mõni vaenlane, kas piiri tagant tulnu, naaberfeodaal või Nälg, kes piiras tervet keskaega. Võõraste isandate sõjad ja ikaldused kahandasid uusajal meie rahvaarvu pea kriitilise piirini. Ent me oskasime igast ajajärgust midagi olulist talletada isegi rootsi aja protestantlikust fanatismist õppisime me kirjatarkuse tähtsust. Vaim ja vimm olid ootel, kuni estofiilide arutlused andsid teatepulga Jakobsoni-sarnastele meestele.
Ent spekuleerigem veidi. Kui ajaloos oleks läinud midagi teisiti? Kui eestlane poleks olnud sajandite vältel allasurutud kiht, kui me oleks saanud veidi varem kodanlikeks, varem leppinud ristiusuga? Kas ka siis oleks vinnastunud ärkamisaegne vedru ja salaja kogunenud vimm oleks prahvatanud? Kui eestlane oleks olnud mõisavalitseja... Kas ta ka siis oleks saanud jääda eestlaseks? Kui meie esiisad oleks saanud läänimeesteks ja mõisa rõhumine oleks olnud leebem, kui me oleksime 13. sajandi vallutuse ja selle ideoloogiaga kohanenud osavõtlikumalt ja usinamalt? Kui me poleks olnud sajandite vältel surutud ninapidi põllulappi ja maasse? Mis oleks siis hoidnud meid assimileerumast? Kindlasti oleks me saanud eurooplaseks enne valgustajaid ja ärkamisaega. Ärkamisaega poleks siis ehk olnudki ja vedru poleks olnud nii vinnas. Tahte iseolemise järele tekitab surve.
Ea Janseni raamat räägib imest, kuid samaaegselt ka objektiivsest paratamatusest, meil on praegu raske näha teist teed, kuhu meie rahvuse areng oleks võinud suunduda. Maarahva ärkamine tundub praegu enesestmõistetavana, loogilise ja ainuvõimalikuna. Euroopalikus mõistes, herderlikus, oleme me värske rahvus. Aga tasub meeles pidada, et just ärkamise ajal mäletame me oma unenägu kõige selgemini. Millest me õigupoolest nägime und 150 aastat tagasi? Kas tänane reaalsus ja too unenägu käivad kokku?
Ea Jannsen
"Vaateid Eesti rahvusluse sünniaegadesse"
Ilmamaa. Tartu, 2004. 512 lk.
