Aga kui paljud eestlased õieti on vaadelnud kuulsat kilukarpi merelt, jahi pardani käivate lainete vahelt ja kui paljud peavad silueti järgi õhates silmas stereotüüpset joonistust konservikarbi kaanel? Mulle endale meenub üks karm augustiöine Pranglilt kojusõit, kui puri oli veepinnaga peaaegu kohakuti ja kõva vastutuul ei lasknud turvaliselt mõjuval kilukarbi-siluetil kuidagi lähemale tulla. Oli külm ja märg ja väga paha oli olla ja kuulus kilukarp oma kättesaamatuses tundus armsam kui kunagi varem...

Alljärgnevalt viskangi pilgu Eesti kallastele erinevate veekogude poolt.

Lodjaga Peipsil

Eesti on uskumatult multikultuurne. Millal te viimati käisite Peipsi-äärsetes vanausuliste külades? Kui te seda kunagi teinud pole, siis jääb üle teile ainult kaasa tunda. Ma ei mõtle seda Tartu maantee äärde eurorahadega ehitatud n-ö kala-ja sibularestorani, see pole halb, aga ta ongi euro. Kui te selle vahele jätate, ei ole teie elu kuigi palju vaesem.

Aga kui te pole sisse astunud Varnja jahedasse palvemajja, kui te pole koduloo muusemis söönud sealsete naiste küpsetatud sibula-munapirukaid ja peale joonud samovarist teed (uurige nendelt, kuidas nad suhkrut keedavad!), kui te pole imetlenud Peipsi kaldal kilomeetrite kaupa ühest külast teise kulgeva külatänava rõõmsaid värve ja hiiglaslikke sibulapeenraid, siis tõesti – süüdistage oma õnnetus elus iseennast.

Kolmesaja aasta jooksul ei ole vanausulised peaaegu üldse segunenud eestlasega – ega ka õigeusklike venelastega. Nad hoiavad omaette, säilitades oma keelt, kombeid ja uskumusi. Näiteks hoitakse eraldi omad ja külalistele mõeldud toidunõud – sama komme mitte kunagi süüa teiseusulisega samadelt nõudelt on ortodoksi juutidel. Ka on nende usk neil karmilt keelanud joomise, suitsetamise, varastamise, mis on sealsete külade mehed teinud alati hinnatud töömeesteks.

Samuti nagu amishitele Ameerikas, ei hakka Peipsi vanausulistele ajahammas peale.

Kuidas sinna küladesse saab? Kõige igavam variant oleks teil sinna sõita oma linnamaasturiga. Minge parem lodjaga. Püüdke kaubale saada Tartu Lodjakoja triibulistes meremehesärkides seltskonnaga ja seilake mööda Emajõge Peipsini välja.

Sel kevadel valminud ning Lodjakoja auliikme Jaan Krossi poolt Jõmmuks ristitud ajalooline sõiduriist võib mootori abil välja võtta viis sõlme, aga kui poisid tõmbavad üles hiiglasliku linase purje, siis pole teil enam niikuinii kuhugi kiiret. Ajalooline Peipsi lodi vedas kaupa: heinu, puid ja mõlema möödunud sajandi ilmasõja ajal ka sõdureid. Praegu külitavad lodjatrümmis lambanahkadel lõbusõitjad ega jõua ära imestada, kui palju erinevaid nägusid võib väiksel Eestil olla.

Mul on tunne, et me räägime liiga palju Välismaast. Väliskülalised, välisturistid, Welcome to Estonia. Või siis need lõputud reisikirjad eesti turistidest odavates charter-reiside sihtkohtades. Aga eestlane Eestis? Siseturism on juba mitu aastat tõusev trend. Keegi tark inimene olla välja arvutanud, et kui kõik Eesti olulisemad suveüritused, -tuurid, teatrietendused, ooperigalad jne läbi käia, läheb see maksma umbes 10 000 krooni. Aga võib võtta ka seda, mida meil veel tasuta ja piiramatult jagatakse: massihüsteeriast puutumata loodusrajad, puhas õhk ja eluterved mitte-Tallinna-inimesed.

Irisega merel ja Paulaga Võrtsjärvel

Kahemastiline kuunar Iris teeb rafineeritumaid reise. Pealuu-lipu all korraldatakse soovijaile tõsiseltvõetavaid piraadi-teemalisi kostüümipidusid, mis lisab mere-reisile igatahes vürtsi – kui soolastele lainetele, mis päikseloojangus pardani käivad, on tarvis üldse vürtsi lisada. Kuunari dekil askeldavad meremehed on pärit Hollandist. Olles kümme kuud suure kruiisilaevaga merel olnud, veedavad nad Irisel töötades oma puhkust. Vabatahtlikult, ilma palgata, silmis õndsalik merekaru-pilk, rehvivad nad purjeid, kinnitavad otsi ja liigutavad tüüri – ülimalt rahul selle ainsa tasuga, võimalusega olla merega silmitsi.

Järve-äärne elu on jälle hoopis midagi muud kui mere-äärne. Järvemuda lõhn on teine, tõusva udu valgus on teine, taimestik on teine, inimesedki on teistsugused.

Kunagi möödunud sajandi keskpaigas loendati Võrtsu peal kalepurjekaid üle 70 olevat. 21. sajandi alguseks oli neid jäänud alles null.

Paar aastat tagasi otsustasid mehed, et ehitavad uue vana puujahi.

Viimase elusoleva paadimeistri Väino Leiaru juhendamisel ehitasid Valma küla mehed valmis 2005 “Paula”, terve ümbruskond käis vabatahtlikena abiks ja nüüd on Võrtsjärvel jälle üks ajalooline puulaev.

Kuna Paula-sugused tänapäeval enam kalapüügiks ei sobi, siis korraldatakse jahtidele Võrtsjärve regatti.

Kale võtab peale kuni 25 inimest ja sellega võib seilata Võrtsu kaugematesse soppidessegi, kus saab näha hiiglaslikke kivipaljandeid, kirikuid, mõisahooneid ja vesiveskeid.

Ja millist kala sealsed rannakülade mehed suitsutavad! Lööd sõrmed latika pehmesse roosakasvalgesse lihasse, roogid hammaste vahelt välja pikad kõvad luud, haukad pehmet musta leiba kõrvale – seda mõnu te Boccast ei saa mitte mingi raha eest!

Halliste ja Raudna jõel haabjaga

Soomaal kutsutakse haabjat ühepuulootsikuks, Kasari jõe alamjooksul aga veneks. Sellega liugled rahulikult nagu pardisulg mööda vett, tuleb ainult hoida keel täpselt keset suud, nagu ütleb vana soome-ugri rahvatarkus, siis pole haabjas tasakaalu hoidmisega probleemi.

Ka selle ajaloolise traditsiooni on elustanud üksikud fanaatikud, kes nüüd Soomaal haabja-laagrites neid tüvest välja tahuvad.

Haabja ehitamiseks sobivad pehmed puuliigid nagu haab ja pärn.

Kõigepealt valitakse puu. See peab olema sihvakas, oksteta, lageda peal kasvanud. Puu raiuti magamise ajal, s.o sügistalvel põhjatuulega ja kahaneva kuu ajal ning langemise suund pidi olema vastu tuult. Kui tüvi langes kännust kaugele, tuli sellest üks kiire jooksuga sõiduriist. Kevadiste mahlade jooksmise ajal sai kõige paremini koore maha. Edasi annab paadimeister talle väliskuju: lame põhi, sigarikujulised ahter ja vöör, siis algab sisemuse õõnestamine, parraste painutamine ning jäetakse aastaks tuule kätte kuivama. Enne veele minekut tõrvatakse haabjas mitu korda üle.

Augusti viimasel nädalal on Soomaal Riisa külas haabjameeste kokkutulek, kus saab ka haabjatega sõitu proovida.

Ka rannarootslased on omaette nähtus multikultuurses Eestis. Kuigi nad on tuhatkond aastat Eesti läänerannikut ja saari asustanud, ei saa väita, et nende kultuur väga elav oleks, pigem on seda väga jõuliselt viimastel kümnenditel elustatud. Traditsiooniline Ruhnu jaala, millega meie Noa-Rootsi, Pürksi sõitsime, on kahemastiline puupurjekas, milliseid ehitati 19.-20. sajandi vahetusel. Praegune variant, mis kannab nime Vikan, on taas ehitatud entusiastide poolt vanu puulaeva-ehituse traditsioone meenutades. Eelkõige olid nad mõeldud hülgepüügiks. Vikan on pärast valmimist 2003. aastal käinud ka Rootsi kuninga juures – lihtsalt selleks, et meenutada, et rannarootslased olid eestlastega võrreldes tänu Rootsi kuninga eestkostele alati priviligeeritud seisuses.

Mina tuuritasin mööda Eesti veekogusid koos laheda rahvusvahelise seltskonnaga. Aeg-ajalt on huvitav vaadata oma maad läbi võõraste silmade. Kuidas te siin orienteerute, imestas üks paljurännanud britt, teil pole kuskil mingeid teeviitasid. Jah, tuleb piinlikkustundega nõustuda, et meie väiksemate teede totaalne märgistamatus räägib eestlase külalislahkusetusest ja hoolimatusest. Aga no mida on imestada kuivkemmergust? Nende külastamist võetakse atraktsioonina (vaata ka Madis Jürgeni Hää koht I ja II).

Meie kindel trump on eesti toit (ma ei räägi kamast ja verikäkkidest, mida pea ükski eestlane ju ei söö). Teie toidul on veel maitse, kiitsid sakslased. Sellist kartulit mäletan ma oma lapsepõlvest, lisas üks herr matsutades, kui Lodjakoja tüdrukud üha uusi potitäisi külma heeringasousti ja keedukartulitega ette kandsid. Või see frikadellisupp, mille oli keetnud Aivar Ruukeli naine Soomaal! Ja need lõputud tuhksuhkruga üle puistatud peopesa-suurusteks ruutudeks lõigatud plaadikoogid Pürksis, Saare mõisas, Suure-Lähtrul ja Rannarootsi muuseumis! Ah, igas eesti kodus saab sellist, see on tavaline asi. Just sellised toitumisnüansid on need, mis ei lase meie inimesi pikemaks välismaale elama asuda... Kui ma pole saanud paar nädalat meie kodujuustu, hapukoort, peenleiba ja konservandi-vaba kodumoosi, tekivad mul ärajääma-nähud nagu paadunud narkomaanil! Nii nagu juuti tunned usukommetest, prantslast põrisevast r-häälikust, nii tunned eestlase ära söögiharjumustest. Jõudu, Ester Tuiksoo!

Selleks ei pea olema Jeesus Kristus, et Eestit mööda vett liikudes avastada, sinu tahtmine sündigu.