Vaatleb eestivenelasi ideoloogiavabalt
Aljona Suržikova – kes tähistab täna oma 29. sünnipäeva, palju õnne! – teeb tänuväärset tööd Eesti dokumentalistikas. Tema filmid avavad uksi maailma, mis on põnev ja millest me teame nii vähe. “Generatsioon 0” rääkis Lasnamäe noortest eestivenelastest, pidetust põlvkonnast, kellele pole kohta. “Miss Robinson” vaatas armastuse otsingutega ummikusse jõudnud noore vene naise hinge, “Töölise portree” avab aga eri aegadel Eestisse tulnud venekeelse võõrtööjõu ellusuhtumist. Kõik filmid on Aljonal valminud “Eesti lugude” sarjas ja järelvaadatavad rahvusringhäälingu digiarhiivis.
Eestivenelased ja nende suhe Eestiga on teema, mille vastu on suur huvi, aga mille käsitlemisega eesti tegijad väga hästi hakkama ei saa. Aljona läheneb neile lugudele ideoloogiavabalt, leides konkreetsest loost üles kõigile mõistetava humanistliku sisu, mida on huvitav vaadata nii eestlasel, venelasel, eestivenelasel kui ka välismaade festivalipublikul.
Kuidas sa seda teed?
Inimlik aspekt on filmis tähtsaim. Hea film on keeleta arusaadav (ma ei räägi oma filmidest, ma pean veel palju õppima). Küll proovin selle inimliku kõigile arusaadava aspekti leida, hea, kui sulle tundub, et see õnnestub. Tallinnas õppisin telerežissööriks, mitte filmilavastajaks. Kui ma Peterburi dokumentalistikat õppima läksin, oli mul juba kolm aastat telerežissööri kogemust. Alguses ei saanud ma aru, mis on tele ja filmi erinevused. Aga nüüd on see väga selge. Film on kõigepealt visuaalne lugu, mida võib jälgida ilma helita ja ikka aru saada, millest on asi.
Ma olen venelane, aga Eestimaa on minu kodumaa. See on minu probleem ja minu õnn. Sellepärast eestivenelaste teemad on mulle lähedased ja arusaadavad. Proovin olla hästi objektiivne ja inimlik, kui teen filmi, aga film on ikkagi režissööri subjektiivne nägemine. Elutõde ja filmitõde ei pea olema üks ja seesama. Ma võtan endale julguse rääkida inimeste lugusid, rääkida neid nii, et film ei sega nende elusid pärast filmi. Eetika on väga tähtis.
Siiamaani on mul hästi läinud, aga mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma mõtlen vene dokumentalisti Viktor Kossakovski sõnadest: “Hea dokumentalist ei saa olla hea inimene.”
Kust sa need inimesed ja teemad leiad?
Teemad on kõikjal. Ma leian neid väga kiiresti. Ainuke mure on see, et minu esialgne idee ja valmis film ekraanil on kaks eri asja. Dokumentalistikas kirjutab stsenaariumi elu ise. “Miss Robinsoni” esialgne pealkiri oli “Pulmad vanglas”, aga paar läks lahku ja nii tuli film tüdrukust, kes otsib oma armastust. “Töölise portree” esialgne nimi oli “Kopli hiinlased”. BLTR gruppi tuli 60 hiinlast. Tahtsin jälgida nende suhteid venelastega, avada huvitavaid momente. Aga juhtus nii, et proffide keevitajate asemel tulid lihtsad hiina töölised, ja nemad saadeti tagasi Hiina, sest lihtsaid töölisi on meil Eestis palju.
Kas “Eesti lugude” formaat sulle juba kitsaks ei jää? Tahaksid teha suurema eelarvega ja pikemat filmi?
“Eesti lood” on minu lemmikformaat! Ma ei armasta kirjutada erinevaid taotlusi. “Eesti loo” jaoks on vaja kirjutada ainult idee! Ideid on mul palju! Tahan nüüd proovida pika dokumentaalfilmi projekti. Eelmisel aastal arendasin idee, toetust ei saanud, jaanuaris proovin veel kord. Tulevase filmi juhtlause on “ma olen kodus, kuigi olen kodutu, minu süsteem ei kuulu üldsüsteemi sisse”. See jutustab erinevate väärtustega inimeste lugusid, mineviku, oleviku, ka tuleviku Liitudest.
Kuidas see filmitegemise soov sul tuli?
Televisioon on minu kirg, see võtab kogu aja, see sööb sind täielikult. Mulle see väga meeldib, aga... Kui ma teen mingit projekti (“Trikimees”, “Selgeltnägijate tuleproov”, “Ela sajani”), siis on suur pinge, palju tegemist, kuid kui see lõpeb, siis on sees täielik tühjus. Vahepeal on ka mingi tagasiside, aga see on filmiga võrreldes palju väiksem. Film võtab rohkem aega, rohkem süvenemist, vähem jooksmist, ja film elab ka peale tele-eetris näitamist, elab oma elu festivalidel, internetis. Film ja saade on nagu raamat ja artikkel. Sisu on kirjutatud, aga saatus on erinev.
Kelle dokfilme ise hea meelega vaatad?
Ma vaatan väga palju filme. Eriti kui sõidan festivalidele või kui on töös paus.
Kaasaegsete vene dokumentalistide seast mulle meeldivad Aljona Polunina, Vitali Manski, Viktor Kossakovski, Sergei Loznitsa, Sergei Dvortsevoi, Pavel Medvedev, Pavel Kostomarov. Lemmikud on veel prantslane Jacques Perrin, austria režissöör Michael Glawgger, soomlane Pirjo Honkasalo.
Nõukogude dokumentalistikast: Vladislav Vinogradov, Mihhail Litvjakov, Mark Soosaar, Roman Karmen jt.
Jaak Kilmi ja Kiur Aarma tööd mulle väga meeldivad. Ja mängufilme vaatan ka.
Või vaatad parema meelega elu ennast?
Elu ma naudin kogu aeg. See on minu deviis, peab hästi elama, olla rõõmus ja õnnelik on inimese jaoks loomulik.
*
Aljona kolis kahe väikese poja ja fotograafist mehega Hispaaniasse ning teeb seal uut filmi. “Minu töö ja minu pere, minu hobi ja minu professionaalsed huvialad käivad koos. Me oleme siin perega, naudime elu ja filmime mustlasi. Ma teen filmi inimestest, kes elavad koobastes. Loodan, et film saab valmis aasta jooksul.
Ma olen Nõukogude laps, kelle jaoks kodumaa kaotamine oli hästi raske. Ma tunnen ennast natuke mustlasena, kuna ma sõidan palju. Kaks aastat elasin Venemaal, seal olin ma eestlane, Eestis olen venelane, aga siis Hispaanias üks daam tõi meile uudistega ajalehe, kus Medvedjev rääkis külma sõja jätkust. Me proovisime sellele daamile öelda, et me oleme venelased, oleme Eestis sündinud ja seal on meil teine president, et Medvedjev ei ole meie president. Siis daam ütles: “Kas Eestimaa ei ole juba Venemaa osa?”
■ Amet: tele- ja filmirežissöör.
■ Senine tipptegu: “Eesti lugude” sarjas tehtud kolm kihvti dokumentaalfilmi.
■ 2011 eesmärk: lõpetada film Hispaania mustlastest, kes elavad koobastes.
