Ehtekunstnik Kadri Mälk Foto: erakogu

„Oleme seest suuremad, kui väljast paistame,“ ütleb Eesti Kunstimuuseumi direktor Sirje Helme raamatu „Vabad hinged“ eessõnas. Kuidas saaks seda mõõta? Kunstis ei ole mõõdikuid, kunstis on tunnetus. Kes siis on need vabad hinged tänases Eestis? Kas kunstnikud, kes oma ateljeenurgas leivapala neljaks lõikavad, et oleks hommikul ka tükk võtta? Või hoopis hinnalistes ülikondades härrasmehed, kes ei teagi, mitu nulli nende pangaarvel ja mitu autot neil on?

Me tuleme siia ilma üksi ja me lahkume siit üksi. Küsimus on – mil viisil ja kui väärikalt.

Eriti vabad hinged on vanainimesed. Või need, kes vaimust vaevatud. Nad on tõeliselt vabad, sest oma teadmatuses ja sageli ka alandlikkuses ei pruugi nad aru saada, kuidas neid kooritakse. Selle on ära tabanud tasuliste hooldekodude omanikud, sest vabade hingede viimne hingetõmme enne taevasse tõusmist maksab seal tõsise neljakohalise summa, lisaks vajadusel arsti väljakutse ning ravimid ja muu vajalik, mis tuleb ise hankida ja tasuda.

Tõesti, vabad hinged, õnnistatud. Näiteks vabade kunstide professor. Kunst on vaba, aga professor mitte. Akadeemiast saadud tasu eest oma lähedast hooldekodusse panna ei saaks, sest kogemus ja kompetents ei loe. Ainult oma tööde eest, mida tuleb teha öötundidel ja puhkepäevadel. Kui vaba su hing siis hommikuks on? Olen kuulnud seisukohti – 30 aastat möödas, aga ikka veel õpetaja (arst, advokaat, ajakirjanik, kaevur jne)... Nüüd olgu nii, et ükspäev oled baleriin, siis meremees või torumees, nagu vaja on. Väärikas ütlus „amet kogu eluks“ on sattunud ametnikegi naeru alla.

Tegelikult on probleem laiem. Riik on hoolimatu oma inimeste vastu. Loevad vaid need, kes tööd vihuvad ja makse maksavad. Need, kes aastakümneid vaeva on näinud ja oma tööd teinud, ka makse maksnud, et riik püsiks, ja nüüd vajaksid abi – vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Oma mure.

Tagasi näituse „Vabad hinged“ juurde. Seal oli palju töid, mis mind sügavalt puudutasid, näiteks Peet Areni „Haigevoodi juures“ (ka „Surnuvalve“, 1920). Me tuleme siia ilma üksi ja me lahkume siit üksi. Küsimus on – mil viisil ja kui väärikalt.