Ülo Soosterist. Viiekümnendate aas­­tate lõpul tuli ta Moskvasse ela­ma koos oma naise Lidaga. Ta sai tööd kirjastuste juures, nagu minagi. Juri Sobolev oli kirjastuse Zna­nie peakunstnik kuni Maneeþi näituse skandaalini. Pärast sealt lahkumist sai ta tööd ajakirja Zna­nie – sila juures. Väga hea, in­tel­lek­tuaal­ne ajakiri; kõik töötasid tollal seal.

1962. aastal, enne Maneeþi, käi­sin Beljutini stuudios. Kuna töö­staaþ oli tollal oluline ja vabakutseline olla ei tahtnud keegi, organi­see­riti Moskva linna graafikute, kujundusgraafikute ja plakatistide komitee – ametiühinguorganisatsioon, mis korraldas muuhulgas kvalifikatsiooni tõstmise kursusi. Tegelikult oli see stuudio, kus tegeldi kaasaegse kunstiga. Selle eesotsas oli Eli Beljutin, kes elab praegugi ja on kaheksakümneaastane. Vä­ga hästi elasime – üürisime näiteks auriku ja sõitsime sellega möö­da Volgat, elasime kuude kau­pa pansionaatides ja muudkui maa­li­sime. Selle ajajärgu kunst on vene ja vä­lis­maiste kollektsionääride hulgas praegu väga otsitud. Hiljuti müüsin suure koguse tolleaegseid töid Kanadasse.

1962. aasta oktoobris korralda­sime suvise plenääri aruande­näi­tuse Bolðaja Kommunistitðeskaja tänaval (see tänav on siiani sama ni­mega), Tagankal. Sinna saabus suur hulk välismaiseid ajakirja­nik­ke ja järgmisel päeval kirjutati kogu maailmas, et lõpuks ometi on Vene­maal tekkinud kaasaegne kunst. Kaks ja pool päeva oli näitus üleval, siis saabusid KGB-lased, kuid küm­me minutit enne nende saabumist jõuti pildid maha võtta ja minema viia.

Ja siis tuli Maneeþi näitus, mille avamisel ütles Hruðtðov oma kuulsa lause: Nu pederastõ, pokaþite svojo gavno!

See oli hiljem. Aga Hruðtðov oli Ve­ne­maal parim imperaator mitte ainult nõukogude ajal, vaid minu ar­vates teisena parim üleüldse. Ko­he pärast Aleksander Teist, Alek­san­der Vabastajat. Ta oli kahtlemata kommunist ja tema käed olid verised, kuid ta astus mõned sammud, tänu millele mäletab ajalugu teda heas valguses. Ta hävitas Sta­lini maine niimoodi, et teda polnud enam võimalik rehabiliteerida; va­bastas laagritest need, kes olid ellu jäänud, ja taastas nende hea nime, kes olid seal hukkunud. Vähendas sõjaväekulutusi ja suunas vabane­nud raha elamuehitusse. Võttis NATOs kõnet pidades kinga jalast ja hakkas seda vastu pulti taguma – se­da võetakse anekdoodina, aga te­ge­­mist oli fenomeniga – esimest kor­da nägi Lääs, et Nõukogude Lii­tu juhib elus inimene ja mitte monst­rum, golem. Aga parteiapa­raat jäi samaks ja sellel oli Hruðtðo­­vi tempudest kõrini.

Sõjaväelased olid ärritatud, ku­na neile jäi raha vähem; ametnikud muretsesid enda pärast, sest ta re­or­ganiseeris ministeeriume rahvamajandusnõukogudeks. Ühelt poolt andis ta maainimestele esimest korda passid, seda rohkem kui sada aastat pärast pärisorjuse kaotamist, teisalt käskis ta tulistada töölisi 1958. aastal Novo-Tðer­kass­kis, kus toimus suur tööliste väljaastumine.

See tekitas kogu riigis temavastase reaktsiooni, teda toetas ainult intelligents. Võimudel oli vaja Hruðt­ðov haritlaskonnaga tülli aja­da. Ma arvan, et see oli tõsine, hästi läbi mõeldud vandenõu, mis algas Bolðaja Kommunistitðeskaja täna­val, kus beljutinlased tegid ametni­ke õnneks näituse. Samal ajal toi­mus ka suur Moskva Kunstnike Lii­du kolmekümnenda aastapäeva näitus, kuhu Hruðtðov pidi viidama. Seal esinesid Tatlin, Falk, Sternberg – palju kahekümnendate-kolme­küm­nendate häid kunstnikke, kes oleksid teda kindlasti ärritanud. Vahetult enne seda külastust tehti ka beljutinlastele ettepanek näitusel osaleda. Niimoodi sattusimegi ajaloo hammasrataste vahele. Sel­lest algas asi pihta. Pärast oli Hruðt­ðo­vil neli kohtumist, kus said vastu pead kinotöötajad, literaadid, teat­ri­inimesed… kogu intelligents.

Olen oma vanematelt kuulnud, et teil on olemas foto, kus olete Hruðtðoviga tema suvilas. Tagaküljel pühendus: “Ma poleks pidanud seda tegema, ma olin ikkagi peaminister.”

Mul on jah selline. Ajakirjanduses on lisaks avaldatud fotot, kus Hruðt­ðov minu peale Maneeþis karjub. Aga pärast võimult mahavõtmist kutsus ta mind oma viimasele sün­ni­päevale oma suvilasse. (Mu ka­du­nud naine tootas APNi tea­be­agen­tuuris koos Hruðtðovi lapselapsega.) Me vestle­sime paar tundi, jaluta­si­me; ta oli juba elatanud inimene, 72aastane. Kui hakkasin lah­ku­ma, üt­les ta mulle: “Borja, ära ole mu pea­le vihane. Ma ise ei mä­le­tagi, kui­das sinna Maneeþi sattu­sin. Käi­sin seal ringi, aga keegi “suur­test kunstnikest” ütles mulle: “Aga pil­ti­del ei ole ju Stalinit.” Vi­has­tasin ta pea­le kohutavalt, aga kar­juma hak­ka­sin teie peale. Ja seda kasutati ära.”

See on kahtlemata kavalus, aga juba see, et ta ei öelnud mulle, et te­gemist oli mitte ideoloogilise, nõu­kogudevastase kunstiga, vaid hak­kas keerutama, näitab, et Hruðt­ðov oli inimene, kes suutis oma elu lõpuni muutuvatele olukordadele reageerida.

Kuidas tundus sel ajal Eesti kunst Moskva poolt vaadatuna?

Sellist kunsti polnud Moskvas võimalik teha. Oli selline episood, et kui eestlased kutsusid meid oma näi­tusele esinema, keelati see ära. Selleaegne poliitika oli niisugune, et väikerahvastele oli lubatud roh­kem kui hegemoonile. Esimene kaas­aegse kunsti muuseum N Lii­dus rajati Armeeniasse.

Te töötate oma viiekümnendast eluaastast saadik ühe suure pannoo kallal.

Jah, ma kavatsen seda jätkata kogu oma elu. Sel pildil on kontseptsioon, kuigi seda sõna ma ei kannata. On olemas kolm plokki, mis on puuraamidega eraldatud ja koosnevad igaüks kahekümne viiest ruu­dust. Nende sees on temaa­ti­li­sed seeriad. Viis seeriat, igaüks koos­neb kümnest pildist. Esimese see­ria tööd on assamblaaþid, kus on kasutatud kive, kastaneid, isegi pea­luud vangilaagrite saarelt. Teine seeria on ajalugu, minu suur ar­mas­tus läbi elu.

Kolmas seeria on pühendatud kunstnikele. Neljas sõpradele, sest sõbrad – see on vaimne rõõm.

Viienda seeria teema on geeniu­sed. Valisin oma sõprade hulgast väl­ja kunstnikud, kellel palusin te­ha etteantud mõõtmetes ruudu­ku­julise pildi. Kolm kunstnikku Tallin­nast, Jekaterinburgist ja Moskvast, kümnenda pildi autor on Ernst Neizvestnõi. Tallinnast valisin Raul Meeli, Tõnis Vindi ja Malle Leisi. Need on esimesed kaks kahekümneviiest plokki.

Kolmandas plokis jätkub eluaastate teema. Iga eluaasta kohta pärast viiekümnendat tuleb üks pilt. See on mõeldud 74. aastani, sest 75. ruudus on minu väike autoportree nagu allkiri. Võib ju teha veel 25 ja 25 pilti, sest lihtsam on teha uus plokk kui surra.

Mis teemad teid hetkel veel huvitavad?

On mõningaid projekte, nagu nüüd öeldakse.

Kuna kõik rääkisid mulle, et abst­raktses laadis on lihtne töötada, hakkasin osaliselt protestiks sel­­le vastu portreesid joonistama. Ma olen ajaloohaige ja püüan oma põlv­konda jäädvustada. Aga naisi ma kardan portreteerida, kuna ne­mad tahavad alati noorematena ja ilusamatena pildile jääda – aga mina armastan just näovormides ur­gitseda. Oma eesti lemmikkunstnikest pole ma seetõttu Malle Leisi joonistanud, küll aga Raul Meeli, Tõnis Vinti ja Villu Jõgevat.

Mõni aeg tagasi otsustasid kümmekond kunstnikku, mina nende hulgas, korraldada näituse Butõrka vanglas ja ainult kinnipeetavatele. Isegi kutsed kõlasid nii: kambri number see ja see asukad on kutsutud näituse avamisele, all kunstnike allkirjad.

Kongikaupa neid näitust vaatama viidigi. Nätuse ajal põgenes vanglast korraga kolm vangi ja siis veel üks. Vanglaülem võeti kohalt maha, talle heideti muuhulgas ette kunstiga tegelemist.

Sellega seoses — mida te arvate sotsiaalsest kunstist? Mis pa­kub teile huvi vene nüüdisaegses kunstis?

Siirus ja mõistus. Pidev enesetäiendamine. Sotsiaalsus ei ole niivõrd kunsti kui maailmavaate küsimus. Nagu mulle tundub, on olemas kaks suundumust inimlikkuse ek­sis­tent­sis – edu ja enesetäiustamine.

Edureligioonile pühendunu vaa­tab hommikul peeglisse ja mõt­leb: see ei öelnud mulle tere, see ei pannud mind oma näitusele välja ja see ei kirjutanud minust midagi. Kes on süüdi? Terve maa­ilm! Aga enesetäiustaja vaatab peeglisse ja mõtleb: kes on süüdi, et ma ei maa­linud seda maali, ei lugenud lä­bi seda raamatut, jätsin heateo te­ge­mata? Sina ise see oledki!

Näiteks Oleg Kulik tegeleb sellega, et saavutada tähelepanu, nagu ka Edik Limonov. Tema kirjeldab oma romaanis, kuidas kargab Amee­rikas neegrit. See on enesele tähelepanu pööramine, puhas epa­taaþ. Sellist asja ei saa juhtuda, ku­na Limonov on selline väike vastik ebameeldiv inimene.

Kulik aga jookseb palja tagu­mi­­ku­ga ringi – selles puudub iga­sugu­ne kunst, igasugune oska­mi­ne! Ma saaks aru, kui ta roniks viie­­meet­rise õlitatud toki otsa ja seisaks seal ühel käel, olgugi palja pers­ega…!

See on võrdne Chiraci tulista­mi­sega tähelepanu saavutami­seks.

Meile, kes me siin istume, on an­tud instrument, et tähelepanu saa­da. See instrument on kunst. Chira­ci tulistajal sellist võimalust ei ol­nud.

Milline on praegu kunsti positsioon Venemaal – on see ühis­konnale oluline?

Ei, praegu on Venemaal halvasti. Vaba turumajandus sunnib inimesi rahateenimisega tegelema, pea­legi on minu arvates vabadus kuns­tile vastunäidustatud. Kunsti­le on vajalik vastupanu. Raamide äravõtmine on väga ohtlik.

Üks mu tuttav sakslane rääkis, et Saksamaal elab kunstist ära umbes 6% kunstnikest. Usun, et see protsent on Venemaal suurem, ku­na uusrikaste rumal raha pai­gu­ta­takse kodukaunistamisse, seal­hul­gas kunsti. Nägin hiljuti ühes ko­dus taevateemalist laemaali, kus olid sodiaagimärkideks maalitud lähikondlaste portreed.

Eestis on mõned kunstnikud, kes tänu uusrikastele teenivad kunstiga suuri summasid. Kindlasti on neid ka Venemaal. Mida nad täpselt teevad?

Ðilov maalib portreesid, Nikas Ðaf­ro­nov teeb sõnulseletamatut saasta. Peeter Esimese monumendi au­tor Mosk­vas (Zurab Tsereteli – Toim.) tegi karja monstrumeid tsir­ku­se juur­de. Ja kavatseb teha skulp­­tuuri nimega “Ja ðagaju po Mosk­ve”. See on väga tuntud kuue­­küm­nendate romantilise filmi järgi, kus peaosa mängis noor Ni­ki­ta Mihhalkov. Teate, kui paks ta nüüd on? Nüüd tehakse tema järgi hiiglaslik figuur, kes astub üle Mosk­va jõe. Kujutage ette mastaa­pe!

Need on tõsised ettevõtjad, kel puudub igasugune kunsti­an­ne, küll aga on neil teine talent – ettevõtlik­kus. Kunst on kõigest me­etod, mille kaudu seda annet müüa.