Vabadus on kunstile vastunäidustatud
Kuidas algasid teie suhted eesti kunstnikega?
Ülo Soosterist. Viiekümnendate aastate lõpul tuli ta Moskvasse elama koos oma naise Lidaga. Ta sai tööd kirjastuste juures, nagu minagi. Juri Sobolev oli kirjastuse Znanie peakunstnik kuni Maneeþi näituse skandaalini. Pärast sealt lahkumist sai ta tööd ajakirja Znanie – sila juures. Väga hea, intellektuaalne ajakiri; kõik töötasid tollal seal.
1962. aastal, enne Maneeþi, käisin Beljutini stuudios. Kuna tööstaaþ oli tollal oluline ja vabakutseline olla ei tahtnud keegi, organiseeriti Moskva linna graafikute, kujundusgraafikute ja plakatistide komitee – ametiühinguorganisatsioon, mis korraldas muuhulgas kvalifikatsiooni tõstmise kursusi. Tegelikult oli see stuudio, kus tegeldi kaasaegse kunstiga. Selle eesotsas oli Eli Beljutin, kes elab praegugi ja on kaheksakümneaastane. Väga hästi elasime – üürisime näiteks auriku ja sõitsime sellega mööda Volgat, elasime kuude kaupa pansionaatides ja muudkui maalisime. Selle ajajärgu kunst on vene ja välismaiste kollektsionääride hulgas praegu väga otsitud. Hiljuti müüsin suure koguse tolleaegseid töid Kanadasse.
1962. aasta oktoobris korraldasime suvise plenääri aruandenäituse Bolðaja Kommunistitðeskaja tänaval (see tänav on siiani sama nimega), Tagankal. Sinna saabus suur hulk välismaiseid ajakirjanikke ja järgmisel päeval kirjutati kogu maailmas, et lõpuks ometi on Venemaal tekkinud kaasaegne kunst. Kaks ja pool päeva oli näitus üleval, siis saabusid KGB-lased, kuid kümme minutit enne nende saabumist jõuti pildid maha võtta ja minema viia.
Ja siis tuli Maneeþi näitus, mille avamisel ütles Hruðtðov oma kuulsa lause: Nu pederastõ, pokaþite svojo gavno!
See oli hiljem. Aga Hruðtðov oli Venemaal parim imperaator mitte ainult nõukogude ajal, vaid minu arvates teisena parim üleüldse. Kohe pärast Aleksander Teist, Aleksander Vabastajat. Ta oli kahtlemata kommunist ja tema käed olid verised, kuid ta astus mõned sammud, tänu millele mäletab ajalugu teda heas valguses. Ta hävitas Stalini maine niimoodi, et teda polnud enam võimalik rehabiliteerida; vabastas laagritest need, kes olid ellu jäänud, ja taastas nende hea nime, kes olid seal hukkunud. Vähendas sõjaväekulutusi ja suunas vabanenud raha elamuehitusse. Võttis NATOs kõnet pidades kinga jalast ja hakkas seda vastu pulti taguma – seda võetakse anekdoodina, aga tegemist oli fenomeniga – esimest korda nägi Lääs, et Nõukogude Liitu juhib elus inimene ja mitte monstrum, golem. Aga parteiaparaat jäi samaks ja sellel oli Hruðtðovi tempudest kõrini.
Sõjaväelased olid ärritatud, kuna neile jäi raha vähem; ametnikud muretsesid enda pärast, sest ta reorganiseeris ministeeriume rahvamajandusnõukogudeks. Ühelt poolt andis ta maainimestele esimest korda passid, seda rohkem kui sada aastat pärast pärisorjuse kaotamist, teisalt käskis ta tulistada töölisi 1958. aastal Novo-Tðerkasskis, kus toimus suur tööliste väljaastumine.
See tekitas kogu riigis temavastase reaktsiooni, teda toetas ainult intelligents. Võimudel oli vaja Hruðtðov haritlaskonnaga tülli ajada. Ma arvan, et see oli tõsine, hästi läbi mõeldud vandenõu, mis algas Bolðaja Kommunistitðeskaja tänaval, kus beljutinlased tegid ametnike õnneks näituse. Samal ajal toimus ka suur Moskva Kunstnike Liidu kolmekümnenda aastapäeva näitus, kuhu Hruðtðov pidi viidama. Seal esinesid Tatlin, Falk, Sternberg – palju kahekümnendate-kolmekümnendate häid kunstnikke, kes oleksid teda kindlasti ärritanud. Vahetult enne seda külastust tehti ka beljutinlastele ettepanek näitusel osaleda. Niimoodi sattusimegi ajaloo hammasrataste vahele. Sellest algas asi pihta. Pärast oli Hruðtðovil neli kohtumist, kus said vastu pead kinotöötajad, literaadid, teatriinimesed… kogu intelligents.
Olen oma vanematelt kuulnud, et teil on olemas foto, kus olete Hruðtðoviga tema suvilas. Tagaküljel pühendus: “Ma poleks pidanud seda tegema, ma olin ikkagi peaminister.”
Mul on jah selline. Ajakirjanduses on lisaks avaldatud fotot, kus Hruðtðov minu peale Maneeþis karjub. Aga pärast võimult mahavõtmist kutsus ta mind oma viimasele sünnipäevale oma suvilasse. (Mu kadunud naine tootas APNi teabeagentuuris koos Hruðtðovi lapselapsega.) Me vestlesime paar tundi, jalutasime; ta oli juba elatanud inimene, 72aastane. Kui hakkasin lahkuma, ütles ta mulle: “Borja, ära ole mu peale vihane. Ma ise ei mäletagi, kuidas sinna Maneeþi sattusin. Käisin seal ringi, aga keegi “suurtest kunstnikest” ütles mulle: “Aga piltidel ei ole ju Stalinit.” Vihastasin ta peale kohutavalt, aga karjuma hakkasin teie peale. Ja seda kasutati ära.”
See on kahtlemata kavalus, aga juba see, et ta ei öelnud mulle, et tegemist oli mitte ideoloogilise, nõukogudevastase kunstiga, vaid hakkas keerutama, näitab, et Hruðtðov oli inimene, kes suutis oma elu lõpuni muutuvatele olukordadele reageerida.
Kuidas tundus sel ajal Eesti kunst Moskva poolt vaadatuna?
Sellist kunsti polnud Moskvas võimalik teha. Oli selline episood, et kui eestlased kutsusid meid oma näitusele esinema, keelati see ära. Selleaegne poliitika oli niisugune, et väikerahvastele oli lubatud rohkem kui hegemoonile. Esimene kaasaegse kunsti muuseum N Liidus rajati Armeeniasse.
Te töötate oma viiekümnendast eluaastast saadik ühe suure pannoo kallal.
Jah, ma kavatsen seda jätkata kogu oma elu. Sel pildil on kontseptsioon, kuigi seda sõna ma ei kannata. On olemas kolm plokki, mis on puuraamidega eraldatud ja koosnevad igaüks kahekümne viiest ruudust. Nende sees on temaatilised seeriad. Viis seeriat, igaüks koosneb kümnest pildist. Esimese seeria tööd on assamblaaþid, kus on kasutatud kive, kastaneid, isegi pealuud vangilaagrite saarelt. Teine seeria on ajalugu, minu suur armastus läbi elu.
Kolmas seeria on pühendatud kunstnikele. Neljas sõpradele, sest sõbrad – see on vaimne rõõm.
Viienda seeria teema on geeniused. Valisin oma sõprade hulgast välja kunstnikud, kellel palusin teha etteantud mõõtmetes ruudukujulise pildi. Kolm kunstnikku Tallinnast, Jekaterinburgist ja Moskvast, kümnenda pildi autor on Ernst Neizvestnõi. Tallinnast valisin Raul Meeli, Tõnis Vindi ja Malle Leisi. Need on esimesed kaks kahekümneviiest plokki.
Kolmandas plokis jätkub eluaastate teema. Iga eluaasta kohta pärast viiekümnendat tuleb üks pilt. See on mõeldud 74. aastani, sest 75. ruudus on minu väike autoportree nagu allkiri. Võib ju teha veel 25 ja 25 pilti, sest lihtsam on teha uus plokk kui surra.
Mis teemad teid hetkel veel huvitavad?
On mõningaid projekte, nagu nüüd öeldakse.
Kuna kõik rääkisid mulle, et abstraktses laadis on lihtne töötada, hakkasin osaliselt protestiks selle vastu portreesid joonistama. Ma olen ajaloohaige ja püüan oma põlvkonda jäädvustada. Aga naisi ma kardan portreteerida, kuna nemad tahavad alati noorematena ja ilusamatena pildile jääda – aga mina armastan just näovormides urgitseda. Oma eesti lemmikkunstnikest pole ma seetõttu Malle Leisi joonistanud, küll aga Raul Meeli, Tõnis Vinti ja Villu Jõgevat.
Mõni aeg tagasi otsustasid kümmekond kunstnikku, mina nende hulgas, korraldada näituse Butõrka vanglas ja ainult kinnipeetavatele. Isegi kutsed kõlasid nii: kambri number see ja see asukad on kutsutud näituse avamisele, all kunstnike allkirjad.
Kongikaupa neid näitust vaatama viidigi. Nätuse ajal põgenes vanglast korraga kolm vangi ja siis veel üks. Vanglaülem võeti kohalt maha, talle heideti muuhulgas ette kunstiga tegelemist.
Sellega seoses — mida te arvate sotsiaalsest kunstist? Mis pakub teile huvi vene nüüdisaegses kunstis?
Siirus ja mõistus. Pidev enesetäiendamine. Sotsiaalsus ei ole niivõrd kunsti kui maailmavaate küsimus. Nagu mulle tundub, on olemas kaks suundumust inimlikkuse eksistentsis – edu ja enesetäiustamine.
Edureligioonile pühendunu vaatab hommikul peeglisse ja mõtleb: see ei öelnud mulle tere, see ei pannud mind oma näitusele välja ja see ei kirjutanud minust midagi. Kes on süüdi? Terve maailm! Aga enesetäiustaja vaatab peeglisse ja mõtleb: kes on süüdi, et ma ei maalinud seda maali, ei lugenud läbi seda raamatut, jätsin heateo tegemata? Sina ise see oledki!
Näiteks Oleg Kulik tegeleb sellega, et saavutada tähelepanu, nagu ka Edik Limonov. Tema kirjeldab oma romaanis, kuidas kargab Ameerikas neegrit. See on enesele tähelepanu pööramine, puhas epataaþ. Sellist asja ei saa juhtuda, kuna Limonov on selline väike vastik ebameeldiv inimene.
Kulik aga jookseb palja tagumikuga ringi – selles puudub igasugune kunst, igasugune oskamine! Ma saaks aru, kui ta roniks viiemeetrise õlitatud toki otsa ja seisaks seal ühel käel, olgugi palja persega…!
See on võrdne Chiraci tulistamisega tähelepanu saavutamiseks.
Meile, kes me siin istume, on antud instrument, et tähelepanu saada. See instrument on kunst. Chiraci tulistajal sellist võimalust ei olnud.
Milline on praegu kunsti positsioon Venemaal – on see ühiskonnale oluline?
Ei, praegu on Venemaal halvasti. Vaba turumajandus sunnib inimesi rahateenimisega tegelema, pealegi on minu arvates vabadus kunstile vastunäidustatud. Kunstile on vajalik vastupanu. Raamide äravõtmine on väga ohtlik.
Üks mu tuttav sakslane rääkis, et Saksamaal elab kunstist ära umbes 6% kunstnikest. Usun, et see protsent on Venemaal suurem, kuna uusrikaste rumal raha paigutatakse kodukaunistamisse, sealhulgas kunsti. Nägin hiljuti ühes kodus taevateemalist laemaali, kus olid sodiaagimärkideks maalitud lähikondlaste portreed.
Eestis on mõned kunstnikud, kes tänu uusrikastele teenivad kunstiga suuri summasid. Kindlasti on neid ka Venemaal. Mida nad täpselt teevad?
Ðilov maalib portreesid, Nikas Ðafronov teeb sõnulseletamatut saasta. Peeter Esimese monumendi autor Moskvas (Zurab Tsereteli – Toim.) tegi karja monstrumeid tsirkuse juurde. Ja kavatseb teha skulptuuri nimega “Ja ðagaju po Moskve”. See on väga tuntud kuuekümnendate romantilise filmi järgi, kus peaosa mängis noor Nikita Mihhalkov. Teate, kui paks ta nüüd on? Nüüd tehakse tema järgi hiiglaslik figuur, kes astub üle Moskva jõe. Kujutage ette mastaape!
Need on tõsised ettevõtjad, kel puudub igasugune kunstianne, küll aga on neil teine talent – ettevõtlikkus. Kunst on kõigest meetod, mille kaudu seda annet müüa.