Vabaduse kell on tühi toru
Ei tea, kas nutta või naerda. Formalismi aeg on käes. Mõningase liialdusega (me kõik ju liialdame, kogu aeg) võib öelda, et kõik mis me siin armsal, Aidsiga pikitud Eestimaal teeme, on formaalne. Me ei tee enam mitte midagi sisu pärast, selle asja enda pärast, vaid millegi sellega kaasneva pärast. Enamasti on see kas raha, võim või mugavus. Sellisel mõtteviisil on räige ajupesu omadus. Ja on ju üldtuntud tõde, et hästi puhtaks pestud aju on mõttevõimetu. Kuidas see asi käib ja mis on tulemus?
Jõulukaardid saadame elektronposti teel. Enamasti on seal kaks kollast rõvedat looma, kellele kursoriga vajutades hakkab “naljakat” laulu kostma. Sellised kaardid kustutatakse kiiremini kui kärts eesti peeru õhus hajub. Selliste kaartide saatmine on puhas formaalsus. Keegi ei tunne neist rõõmu, kellegi südant nad ei soojenda. Aga linnuke on kirjas, võib õlle avada. Ajalehtede vahel ilmuvad “erid”. Formaalsus, mida mõni millegipärast äriideeks nimetab. Remondi eris on ullikesed reklaamijad ja kolm kitsa silmaringiga toimetaja juttu, mis korrutavad reklaamides niigi kirjas olevat. Moe eris on kaks lapsekest punastes sukkpükstes ja väriseva käega fotograafi vari seina peal. Formaalsus, mida on vaja ainult selleks, et kätte saada suurkorporatsiooni raha, kes seal kaks ülelehe reklaami on avaldanud. Kaubanduskeskuses on “Ostufestival”. Sorry, mis kuradi festival – osta kaks purki rohelisi herneid ja saad käsisae loosimise kupongi. Nõme ja formaalne elu lõbusaks muutmine, kus tegelikult ilaste lõugadega kodanikud kleepuvaks tallatud põrandaga ostusaalis krabavad ükskõik mida – ainult seepärast, et pakutavam on parajasti odavam. Noh, lähed selle hernepurgiga siis koju ja teed teleka lahti…
Keegi on kopeerinud kuskilt mingi saate idee, mis on loomulikult realityshow formaadis. On läinud siis esimese ettejuhtuva inimese juurde ja öelnud, et tule telekasse. Loomuliklut läheb ohvril kohe kõvaks ja ta tormab lepingule alla kirjutama. Tulemuseks on pime ja pruuni pildiga üldsegi mitte reality, vaid konkreetse skeemi järgi tehtud kohutav jälkus, kus kõik nutavad, vihastavad ja sügavad ennast kaenla alt. See ei ole reaalsuse show, vaid paari paksu karvandi formaalne jamps, mille tulemusena nad oma maasturi liisingu saavad ära maksta. Disney Corporationi toodang on selle pasa taustal kõrgintellektuaalne mõtisklus.
Selline formaalne ja vastutustundetu TV tegemine on lapsemäng võrreldes…valimispropagandaga ja sealt edasi ka reaalse poliitikaga. Sisukat, huvitavat ja hästitöötavat valimispropagandat on ju lihtne teha. Kuid veelgi lihtsam on “Ostufestival” korraldada. Siin saab ring täis. Me ise lööme endale täiest jõust vastu tatti (püüa seda sõna-sõnalt ette kujutada…). Res Publica kõige suuremad plakatid, mis olid täidetud formaalsete märksõnadega (kes ei oskaks kirjutada “pension kahekordseks” või “koolid korda”?) ei täitnud neile pandud ülesannet. Ostukeskuse festivalil ja reaalsuse shows pestud aju demonstreeris oma mõtlemisvõimet.
Kujutlegem neid otsustajaid võimulaua taga asju arutamas. Kümme miljonit dollarit, kadunud vili, teed, kus kate püsib lühemat aega kui Guinnessil vaht, 500 krooni pensionärile… Küsimus ei ole üldse Res Publicas, näide on lihtsalt värske ja arusaaadav. “Vabaduse Kell” Tallinna linnavalitsuse ees. Faking formaalsus. Kõik on selles asjas valesti – kella ei näe, kunstiline lahendus diletantlik (mis pagana vihmaveetorutoru?). See junn on seest tühi. Sõna otses mõttes. Formaalne monument. Kui järgmisel nädalal seda asja seal maha hakataks võtma, kas sina läheksid sinna piketeerima?
Sellise iseennast alandava mõtteviisi tulemus on muidugi see, et me ei austa ise oma tegemisi, ei hinda neid (ei küsi nende eest hinda!), sest me ei võta neid südamega. Kui Soome rahvusliku uhkuse ja südametunnistuse Turu Sinepi tootmise üleviimise plaanist Rootsi teatati, tõusid soomlased sõna otses mõttes tagajalgadele ja olid valmis rootsi kunni ära sööma sellesama sinepiga. Meie aga toome rahulikult Leedust või Murgundiast oma juustud ja saiad ja ütleme, et saare värk.
Tundub, et see kõik on tühitähi, aga suured katastroofid toimuvad paljude pisikeste vigade kokkusattumise jõul. Formaalsus igapäevaelu raginas, ettevõtluses, poliitikas ja paljus muus viib selleni, et me loo konkurentsivõimet, kaotame rahvusvahelise usalduse ja üksteiste lugupidamise. Mis siis? Ega ei olegi midagi, aga lõpuks tuleb keegi, kes võtab asju tõsiselt ja lööb meid mättasse. Ühel või teisel moel. Seda on nii lihtne teha – fo rmaalsusel ei ole sisu. Piisab vanast Ladast, et see tühi vabaduse kell pikali sõita.
