Vabadusmonumendi võimalused

Mari Sobolev refereerib Viljandis toimunud vabadussamba arutelu.

Viljandi Kultuurimajas 8. veebruaril  toimunud ajurünnaku “Vabadus” eesmärgiks oli Viljandi vabaduse monumendi konkursi taustal vaagida vabaduse tähendust, et ei juhtuks, nagu juhtus Tallinna konkursil – tähistati ja sümboliseeriti, aga mida, ei teadnud õieti keegi.

Vabamees Priit-Kalev Parts alustas eeldusest, et vabadus samastatakse rahva teadvuses omariiklusega. Riik on tükk maad, ja seotus maaga on seega vabaduse eeldus. Seotus ei ole siin vabaduse vastand. Kui vabadus toob kaasa võitluse, mille käigus hävivad rahvas ja maa, siis kaotab vabadus mõtte.

Ugala teatri direktor Jaak Allik meenutas, et Engelsi järgi rajaneb vabadus looduse paratamatuse tunnetamisel. Iga võit looduse üle on aga millegi arvelt.

Eksistentsialistide järgi ahistab ühiskond inimese vabadust. Samas kuulub ühiskondlikkus inimese põhitunnuste hulka. Intiimne kontakt teise inimesega ja loominguline tegevus on käitumisviisid, mis eristavad inimest teistest liikidest ja peaks seega olema aluseks valikute tegemisel.

Vabadus on võimalik ainult siis, kui on valikuid. Inimene, ja ka rahvas, peaks tegema valikuid reaalsuse paratamatust tunnetades, valides alati käitumise, mis suurendab vabaduse astet. Kui vabadusvõitlus viib rahvuse ehk vabaduse subjekti kadumiseni, siis on vabadus võimalik ainult eksistentsialismi kontekstis, kus üheks valikuks on surm.

Kirjanik Jan Kaus tõi vastandpaarina välja vabaduse ja kohustuse. Praegu üldlevinud eneseteostuslikus kultuuris näib inimesele, et kohustused teiste ees vähendavad tema vabadust. Kui ta aga mõistab, et kehv on elada maalimas, mis on täis samasuguseid egoiste, siis peaks ideaalis vabadus ja kohustus teise inimese ees samastuma. Seda toetab ka Kanti seisukoht, et teine inimene peaks olema eesmärk, mitte vahend.

Viljandi kultuurikolledži rektor Anzori Barkalaja tõestas Rooma riigi sünni näite põhjal, et vabadus riigi kodanikele sai võimalikuks kolme seisuse ühiskondliku kokkuleppe alusel. Üks neist kihtidest olid talupojad, kelle jumala nimi oli Liber – sealt on ilmselt ka tulnud liberalismi mõiste. Kokkulepe lõi mänguruumi ja

-reeglid, mille raames sai võimalikuks vabadus teha valikuid. Enda mänguruumi avardamine toimub paraku teiste ahistamise arvelt.

Indo-Euroopa kultuuris on vabaduse vastand ahistus, ja inimese pürgimusi ahistab loodust. Binaarsed opositsioonid oleme saanud Indo-Euroopast, boreaalsele kultuurile need omased ei ole. Läänemeresoomlane ei vastanda end loodusele, tema sümboliks on ilmapuu, mis ühendab endas nii kultuuri kui loodust. Selline terviklik maailmapilt annab ainsana võimaluse suurendada oma vabadust teisi ahistamata – suurendada vaimuvabadust. Vabaduse monumente peaks kavandama suunaga tulevikku, mitte minevikku.

Kunstikriitik Hanno Soans avaldas imestust, miks räägitakse monumentide puhul ainult sümboliseerimisest, kui kunstil on ka palju muid instrumente. Sümboliseerimine võib osutuda ebaõnnestunuks, nagu näiteks üks Tallinna vabaduse monumendi konkursi auhinnatud töö, kus sümboliks oli valitud Kalevipoja mõõk, seesama, mis tal jalad raius. Toetudes Tallinna piinlikule näitele, soovitas ta mitte kuulata pragmaatilist arhitekti häält, vaid valida kunstiteos. Kunstiteos on alati sügavalt isiklik. Selle soovituse vaidlustas Barkalaja väitega, et sügavalt isiklik on ühtlasi ka individualistlik. Soans tõi vastuseks näiteid kunstiteostest, mis rajanevad  kommunikatsioonil ega ole seega individualistlikud.

Kunst.ee peatoimetaja Heie Treier esitas põhjaliku ja publiku jaoks hariva ülevaate monumendikultuurist Eestis. Selgub, et meie monumendikultuur lähtub ohvri, mitte võitja positsioonilt. Toimivateks monumentideks võib pidada neid, mis on inimeste poolt kodustatud, kus tõepoolest käiakse ja mille juures toimub kommunikatsioon.

Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak asetas vabaduse monumendi kõrvuti teiste riiklike sümbolitega nagu lipp ja vapp. Eesti vabaduse monumendid esimese vabariigi ajast olid püstitatud inimestele – väejuhtidele, vabadussõjas langenutele. Need võisid olla kunstiliselt mannetud, kuid olid rahvale mõistetavad erinevalt moodsatest lahendustest. Rahvas kui tellija maksab ja tellib ka muusika, kunstnikud ei peaks looma monumente ainult iseenda jaoks.

Selle peale ei saanud Soans jätta mainimata, et kes maksab, pole sugugi kindel. Näiteks lükkas Eesti Kultuurkapital Viljandi monumendi konkursi žüriis osalemise ettepaneku tagasi.