Kodus on mõnus: Jalavann sinepipulbriga on parim ravim külmetuse vastu. Maike ja Taaveti viieaastane poeg Lukas viskas aga enda jalad hoopis taeva poole. Annika Haas / Eesti Ekspress

Linnas näeb Maiket-Taavetit üldse tihti, sest mõlemal on pidevalt käsil mitu eri valdkondade projekti. Intervjuu ilmumise ajaks on Maike enda ja Riina Maidre autorilavastusega “PostUganda” Saksamaa-Prantsusmaa tuuril, Taavet just tulnud Von Krahli Teatriga Riiast. Eestis on selliseid laia profiiliga vabakunstnikke tuhandeid ja kõik on omavahel sõbrad või vähemalt tuttavad. Olen ka nendega enam-vähem samas paadis ja tõesti, küljetuul teeb tugevamaks. Aga vahepeal tuleb oma sõiduvahendile ülevaatus ja tehnokontroll teha ning uurida, mis on hästi ja mis mitte nii hästi. Et eesti kultuur ikka õitseda saaks! Sest suure osa sellest loovad just vabakunstnikud.

Istume kamina ees ja kuulame Spliini (vene rokkbänd — aut.). Mu paks kass nr 1 naudib söömise ja magamise rutiinset vaheldumist. Aga vabakutselise elu spliini kogemust eriti ei võimalda. Uurime, mida ta võimaldab.

Kuidas siis vabakutselise elu on Eestis? Hea või?

Maike: Väga hea.

Taavet: VÄGA hea.

Maike: Kõige parem.

Kuidas riik teid kui kunstnikke toetab?

T: Meid ei toetagi, projekte toetab.

M: Jah, on projekti või toote toetus, mitte kunstniku. Rahastatakse lavastuse või muu saaduse välja toomist.

Nii et kunstnik on lihtsalt vahend projekti ellu viimiseks?

M: Põhimõtteliselt küll. Mingit tasu sa saad: kui näiteks projekti ettevalmistusperiood on kuu aega, siis saad kuu aega sellest rahast elada.

Järelikult eesti kultuuri rahastamissüsteem ei ole huvitatud kunstniku arengust, vaid lihtsalt projekti teostumisest. Kuidas siis kunstnik peab ennast arendama?

M: Nii peabki, et teeb kogu aeg projekte.

Aga kas te tunnete vajadust mingi sellise stipendiumi järele, et saaks aasta aega ennast arendada ilma kohustuseta mingi projekt välja tuua?

T: Jah. Ühest küljest võiks tõepoolest saada aastastipendiumi, aga kui me nüüd realistlikult mõtleme, siis tegelikult ma pole kindel, et ma tahaks, et selline asi eksisteeriks. Sest kusagilt peaks selleks raha tulema. Kui nüüd üks koreograaf saaks kolmeaastase stipendiumi ja siis kohe teine ja mina ei saaks kuus aastat ühtegi projekti teha, siis see mind küll rõõmsaks ei teeks. Nende pärast oleks muidugi hea meel. No tegelikult on olemas “Ela ja sära” stipendium, sain selle ise 2008. aastal.

Nii et said aasta aega elada ja särada?

T: Jah, sain keskenduda oma tööle ega pidanud tegema raha pärast mingit jampsi.

M: See oli hea aasta sul. Tegite Taaviga (Eelmaa — toim.) selle “Viimased korraldused neile, keda ma kunagi armastanud olen”, rahulikult.

Vahepeal tuleb tuppa paks kass nr 2. Maike imestab, kuidas kassid nii paksud on ja ma pole. Kurdan, et kassid söövad kõik ära. Räägime vaeste vabakutseliste elust.

M: Aga tegelikult on Eestis vabakutselisel ju hea olla. Aga see töötab ainult juhul, kui sa oled selline multifunktsionaalne inimene.

T: Vabakutseline tantsija on ikka väga raske olla.

M: Jah, liiga spetsiifilise erialaga on raske. Sa pead kogu aeg uusi asju juurde õppima, et hästi elada. Pead oskama kirjutada, tantsida ja laulda.

T: Me saame hakkama, sest teeme kõiki maailma asju, mis puudutavad teatrit ja teatri eri valdkondi. Teeme musa ja oleme ise laval ja teeme valgust ja…

M: …Aga kuna toetatakse ainult projekte, siis isegi sellisel vabakutselisel kunstnikul, kes töötab oma erialal n-ö täiskohaga ja rohkem, seitse päeva nädalas, pole mitte mingit sotsiaalset garantiid. See ongi ainus jama, kõik muu on okei. Sa taotled Kulkast raha, teed selle eest oma projekti, teed kellegi teise projektile helikujundust, kirjutad kuskile midagi, niimoodi tiksub su söögiraha kokku. Aga sotsiaalset garantiid ikkagi pole: mina ei eksisteeri riigis isikuna. Ma ei ole kusagil kirjas, mul ei ole ühtegi sammast ega tervisekindlustust. Ametlikult mind ei ole olemas. Ma olen töötu.

T: Ei, sa pole isegi seda, sest sa pole töötuna registreeritud.

Sa ei tööta ja sa pole töötu, järelikult sind ei ole olemas.

M: See on selline imelik olukord: kui sa käid oma projektidega välismaal, siis sa esindad Eesti riiki. Igal pool on su nime taga kaldkriips ja “EST”. Ekspordid Eestit kui sellist, aga Eestis endas sind olemas ei ole. Sa võid guugeldada mind, seal ma olen olemas.

T: Sa oled olemas tänu ajakirjandusele. Sa eksisteerid tänu pressiteadetele.

M: Jah, mul vahel ongi identiteedikriis. Aga ma hakkasin mõtlema, et see EST seal nime taga on ju establishment. Kui oled kusagil mujal ja su nime taga on päritoluriigi lühend, siis Eesti puhul on hästi lahe see “lisatähendus”. Ma olen established artist. Välismaal ma olen real artist, aga Eestis olen ma endiselt off the record inimene, mind ei ole olemas.

Aga mida te siis teete, kui haigeks jääte?

M: Sul ei ole kunstnikuna õigust haigeks jääda. See on ainuke asi, mis mind närvi ajab selle süsteemi juures. Kolm aastat pärast lapse sündi mul oli haigekassa kindlustus. Kaks nädalat enne, kui Lukas sai kolmeseks, sattus ta haiglasse ja ma sain koos temaga seal olla, aga nüüd peaks mu laps üksi haiglas olema, sest kuna meil pole kindlustust, peaks me ei tea mis summa maksma voodikoha eest. Okei, ma rapsin enda pärast, mulle meeldib seda teha, mida ma teen, aga aeg-ajalt mõtlen, et esindan Eestit oma tööga teistes riikides, aga oma riigis ei tohi laps ka haigeks jääda. Ja kui sul endal on mingi trauma, siis lihtsalt kannatad ära. Kui midagi juhtub, siis ainult esmaabi on tasuta. Või noh, visiiditasu eest.

T: Maike kukkus lumelauaga ribikorvi puruks ja siis kõndis lihtsalt nukra näoga ringi, sest ei saanud midagi teha.

M: Mul on nüüd mingi ribisegadus. Ja kui mul luumurd oli ja jalg kipsi pandi, võeti juba paber, et teeme sulle sinise lehe ka. Ma siis ütlesin, et kas te ei näe, et mul on keset paberit suur punane tempel “Kindlustamata”. Ma saan alati riielda, et miks mul haigekassat pole. Et mis te mõtlete, niimoodi ei saa elada! Nagu ma omal soovil oleksin kindlustamata. See on alati imelik tunne. Emotsionaalselt just.

T: Just emotsionaalselt jah. Ei ole ju nii, et ma tšillin ringi ja teen mingisuguseid asju oma lõbuks ja riik maksab selle kinni — ma ei tee ühtegi asja ainult iseendale. Ma teen oma tööd nii hästi, kui suudan ja oskan, ja pakun seda avalikkusele. Tulemuse nimel olen ma mõnikord võtnud vastu otsuse ohverdada omaenda isiklik heaolu. Ma ei saa kunagi rikkaks selle tööga, aga ma olen ise selle otsuse teinud ja teen oma asja nii hästi ja nii paljudele inimestele kui võimalik. Ma annan kogu aeg ühiskonnale tagasi. Meie roll ühiskonnas ei ole sebida mingit raha endale, vaid inimeste maailmapilti mingeid pusletükke juurde panna, et inimesed ei vaataks oma elu ja maailma mitte ainult oma harjunud pilgu läbi, vaid suhestuksid kuidagi teisiti.

M: Ma olen üritanud oma elus muid asju teha…

T: …Ma olen ka mitu korda katki jätnud, tööle läinud, selle kunstnikuasja p***e saatnud, aga ma saan aru, et see on mõttetu punnitamine, ma ei saa muud teha. Kui vahepeal läks jälle ägamiseks, et kunstnikud saavad liiga palju raha, et mingu tööle, siis mõtlesime, et kuulutaks välja loominguliste inimeste streigi. Nii et kaetakse kinni kõik asjad, kus on mingi inimese looming mängus.

M: See tähendab, et kõik reklaamid kaoks.

T: Tänavasilte ei oleks, raadio ja telekas oleks vait, kino ja teater kinni.

M: Ühtegi autot ka ei sõidaks ringi, sest need ka ju disainerite kujundatud.

T: Midagi ei oleks.

M: See streik oli mu põhi-masterplaan, kui mult haigekassa kindlustus ära võeti: ma olin nii vihane selle olukorra peale, täiesti abitu tunne. Töötad nagu loom, ja kogu moos. Ja siis virisevad kogu aeg, nagu me üritaks rikkaks saada sellega, mida me teeme, nagu üritaks nihverdada maksumaksja raha enda taskusse.

Mis te arvate, kust üldse selline arvamus pärit on, et kunstnikud teevad tööd oma lõbuks ja lasevad maksumaksja seljas liugu?

T: Sellest, et kõik väärtused on konverteeritud rahasse.

M: Ei arvestata selle inimgrupiga, kelle jaoks raha on täiesti teisejärguline, ta on lihtsalt ellujäämisvahend.

T: Raha on vaja nii palju, et saaks oma tööd teha. Kunstnikule pole raha motivaator. Rahaga muidugi mingil määral arvestad, aga see ei ole sisemine põhjus, miks sa seda tööd tegema hakkad. Kui sa professionaalse kunstnikuna tegutsed, siis sa ei saagi oma nime alt kahtlase väärtusega asju teha. Asju, millele sa oma allkirja ei anna. Need hakkavad sulle endale vastu töötama.

M: Kui Taavet teeb videolahenduse, siis sama nimi, mis on videolahenduse all, on see, mis tal on kunstnikuna. Sa ei saa teha asju ülejala ainult papi pärast.

Mul on üks asi, mis mul on: mu nimi. Ma pean selle eest seisma. Kuidas sa lähed õhtul magama, kui oled teinud s**a asja. Ma tahan absoluutselt välistada igasuguse robotluse oma elust. Oluline on enda ees ausaks jääda. Näitlejal on eriti raske. Isegi kui sa ei nõustu lavastajaga, pead asja ikka ära tegema nii, et jääd enda vastu ausaks. See on nii rõve dilemma, ma ei kujuta ette, kuidas näitlejad sellega hakkama saavad.

T: Ma ei saa sellest riigiteatri kontseptsioonist eriti aru. Kogu asi on kokku pandud ilma mingite ideoloogiliste tõekspidamisteta. Sa oled põhimõtteliselt riigihange. Siin tekibki konflikt. Riik leiab, et tuleb mingeid regioone varustada teatriteenusega, ja siis sa oledki hange, mis on õpetatud välja selleks, et mingile piirkonnale seda teenust pakkuda. Järgides tööjuhendit.

Nad peavad pakkuma ainet rituaalseks kombetalituseks…

T: Jah, kui lähed riigiteatrisse etendust vaatama, siis kogu see tegevus on rituaal, mis hakkab juba pileti ostmisest. See, mis etendus oli, on võib-olla suva. Etendus on ainult osa sellest rituaalist, samuti nagu auto parkimine ja peegli ees riiete kohendamine ja juuste kammimine, konjak ja kohv, vahetusjalanõud. Kodus pärast räägid paar sõna sellest ja mõtled paar päeva või siis ei mõtle. Aga sõltumatus skenes on ainult etendus. Kui lähed Kanutisse, siis seal pole mingit rituaali. Lähed ainult sisu pärast. Riigiteatris käivad inimesed tihtipeale teistel põhjustel.

Kassid nurruvad läbi une: rutiin ja rituaalid rahuldavad neid, nad on kapitalistliku heaolu karvased sümbolid.

T: Vabakutselisus on kapitalismi jaoks rudiment. See, et me oleme elus, on error.

M: Kapitalistliku vaba turumajanduse ja inimõiguste hullumeelsuse error. Et üldse vabakutselisel kunstnikul võiks tulla pähe mõte, et ta vajab toetust, on tingitud sellest error’ist.

T: On liberaalse ühiskonna error, et kõigil on võimalus elada ja teha mida tahad. Sest tegelikult on olemas riigihange. Riigile on vaja, et kõikidele kodanikele oleks võimaldatud kultuuriteenus. Seda tarbides saavad nad ennast välja elada, samastuda, mõtelda ja igat muud moodi sellega suhestuda. Siis lähevad nad kõik jälle rahulolevalt hommikul tööle ja maksavad makse, trahve ja liisinguid. Muidu läheksid nad tänavale võib-olla ja lükkaksid prügikasti ümber.

Järjekindlalt on tekkinud n-ö euroopa kodanikule mõeldud kunstiline väljendus — rahvusvaheliselt tehakse koostööd, kuskil Kesk-Euroopas on kuraatorid ja produtsendid, kes määravad, millised on trendid ja mis on in. Tulemuseks on eurokultuur: pole vahet, kes ja kus mingit projekti teeb — tulemus on sarnane.

Kultuuripealinn on ere näide sellest. Rahvusvahelised kunstnikud teevad töid siin ja kuskil mujal, meie samuti, ja tulemusena pole vahet, kuhu kultuuripealinna lähed, näed põhimõtteliselt sama värki. Nagu MacDonald’s. Maitseb ka kõigile samamoodi. Käiku lähevad väga suured finantsid, millel pole jätkusuutlikku lahendust. Sellest rahast, mis läheb kultuurile, jõuab kunstnikuni marginaalne osa — suurem osa läheb bürokraatlikus masinavärgis kaotsi.

On siis teiesuguseid isemõtlejaid üldse vaja?

T: Paneb kukalt kratsima, et mis osa sellest meie vajalikkusest ühiskonnale on soovmõtlemine.

Kui vaadata maailma olukorda suures plaanis, siis on jube nahaalne öelda, et ma tahan aastaks stipendiumi, sest ma tahan mõelda.

Ja veel mõelda seda, et kuidas aus olla!

T: Just! Aga kui rääkida lavalisest aususest, siis see ei seisne mitte selles, mida sa laval suust välja ajad. Aus ja isiklik jutt on üks igavamaid asju, mis laval toimuda võib. Minu jaoks seisneb lavaline ausus selles, et sa teed mingit asja ilma teesklemata, nii nagu see on. Kui sa viilid oma küüned ära ilma, et see oleks midagi muud kui küünte viilimine, siis sa oled aus.

T: Kui sul hakkab teatris igav, siis sa veedad aega kõige huvitavama inimesega maailmas — iseendaga.

M: See ongi selle entertainment’i ja mitte-entertainment’i vahe. Loomulikult ei saa riigiteater endale sellist asja lubada ja tõenäoliselt selle vaataja ei lähe sealt ka otsima aega iseendaga.

T: Kontseptuaalne kunst, kui ta pole just nabaimetlemine, sunnib inimest kunstiteosega tööd tegema See kirgastumine, mis ta ideaalis saab, saab tulla ainult temast enesest. Mida ta sealt leiab, on temas endas olemas. Kunst on vaid päästik. Kaido Ole kirjutatu on pannud mind sellele mõtlema. Kui on nii, siis see paneb kogu kunstiloome hoopis teise perspektiivi. Kui sa suhtud sellesse kui trigger’isse, mitte kui asja iseeneses.

Loodetavasti on ka see lugu trigger, mis paneb mõtlema. Niisama nurgas nurruda oskab inimene hästi, aga ilma tööjuhendita hiiri püüda igaüks juba ei söanda.
Taavet Jansen (33)

Haridus: Tallinna ülikool: bakalaureuse­kraad tantsija-koreograafi erialal

Amsterdami Teatrikool: Dance Unlimitedi programmi magistrikraad tantsu ja uue meedia erialal

Õpetab vahel Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias ja Eesti Kunstiakadeemias

Valik viimaste aastate töödest:

MIMprojecti lavastus “MIM goes Sustainable” etendus kultuurikilomeetri lõpus

“Ise-organiseeruv süsteem” koos Hendrik Kaljujärve ja Ahto Vaheriga Põhuteatris

“Samuel Beckettile” koos Peeter Rästaga Võru Linnateatris

“Viimased korraldused neile, keda ma kunagi olen armastanud” koos Taavi Eelmaaga Tartu Uues Teatris

“Amateur and Meat are playing live in Milky Way” koos Anja Mülleriga Melkwegi teatris Amsterdamis

“It’s nothing really” Kanuti Gildi SAALis

Video:

Heli-valgusinstallatsioon Metro Plazale koos Maike Londi ja Hendrik Kaljujärvega Tallinna Arhitektuuribiennaali raames

Lavastuse “The End” videolahendus koos Peeter Lauritsaga Von Krahli Teatris

Eesti Draamateatri 100 aasta juubeli video-mapping koos Taavi Varmi ja Andres Tenusaarega

Maike Lond (30)

Haridus: Haagi Kuninglik Kunstiakadeemia: Interfaculty Image and Soundi eriala

Valik tehtud töödest:

Metro plaza valgus- ja heliinstallatsioon Tallinna arhitektuuribiennaalil koos Taavet Janseni ja Hendrik Kaljujärvega

Helikujundus Anne Türnpu, Eva Klemetsi ja Mart Kolditsa lavastusele “Sugrierror.com” Põhuteatris

Lavastus “PostUganda” koos Riina Maidrega Von Krahli Teatris

Isiknäitus Linnagaleriis ruumiinstallatsiooniga “Sirquit Garden”

Kestvad projektid:

MIMproject.org

Müramuusika kollektiivi Eesti Elekter liige (teised liikmed Raul Keller, Heikki Tikas, Taavi Kerikmäe, Kalle Tikas, Tõnis Leemets)Pauli RiikonenSoome vabakutseline helikunstnik, töötanud teatri, popmuusika, tantsu, uue meedia, raadio ja nüüdismuusika valdkonnas.

Iga-aastased mitteprojektipõhised stipendiumid aitavad kunstnikul või kunstnike grupil keskenduda nende enda kunstile, sest kaob rahaline surve projektides osaleda. Siiski on samal ajal lubatud taotleda projektirahasid, nii et su töövõimalused pole kuidagi piiratud. Muidugi ei anta pikka stipendiumi selle peale, kui ütled, et tahad teha seda, mis iganes pähe tuleb: stipendiumi taotledes tuleb esitada kogu rahastatava perioodi tööplaan.

Probleem on selles, et kunagi pole jagamiseks piisavalt raha ja enamik kunstnikke pikki stipendiume ei saa. Tavaliselt saavad neid ainult juba tunnustatud kunstnikud. See võib tunduda üsna ebaõiglane, et stipendiume saab ainult mingi kindel väike ring.

Enamiku Soome vabakutseliste reaalsus on see, et palk tuleb paljudest eri kohtadest. Pikad stipendiumid on iseenesest suurepärane kunsti finantseerimise vorm, aga see ei tööta kaugeltki mitte perfektsel moel.

Tobias StålRootsi päritolu Taani valgus-, video- ja helikunstnik, töötanud vabakutselisena kümme aastat nii Skandinaavia kui kogu Euroopa ning ka Aasia ja Aafrika etenduskunstiprojektides.

Ma valisin vabakutselise elu, et saada suuremaid karjääriväljakutseid ja võimalus valida ise projekte, milles osalen. Palk on küll väiksem, aga vabadus on seda väärt. Minu eesmärk on töötada ainult selge poliitilise ja/või sotsiaalse sõnumiga projektidega: ma tahan, et kunst valgustaks ja arendaks meid. Arvan, et tänapäeva inimene on n-ö üle-meelelahutatud (over-entertained) ja kunst peaks saama tagasi oma keskse sõnumikandja positsiooni ühiskonnas. Sellist eesmärki oleks võimatu täita, töötades ainult ühes organisatsioonis.

Töötan kõige rohkem Rootsis ja Taanis ja nende kahe riigi tingimused on üsna erinevad. Et teha projekti Rootsis, valin kõigepealt välja (riigi)teatri ja siis pean alustuseks neid veenma, et nad ostaksid ära mu idee, ja seejärel, et nad palkaksid mind seda teostama. Taanis võtan kontakti vastava riigiasutuse või erafondiga ja küsin raha, püüdes oma projekti võimalikult hästi esitleda. Taanis on rohkem väikseid produktsiooniagentuure, aga Rootsis hüppavad vabakutselised pidevalt teatrist teatrisse. Mõlemal süsteemil on omad head ja vead: arvan, et Rootsi projektidel on parem keskmine kvaliteet, aga hullud ideed lähevad kergemini läbi Taanis.

Igal pool Skandinaavias saavad vabakutselised ühel või teisel moel sotsiaalse kindlustusega arvestada. Selle klapitamine on lihtsalt keerulisem kui riigitööl. Hiljuti loodi Skandinaavia riikide tööhõiveametite juurde osakonnad, mis teenindavad kultuuritöötajaid ja mõistavad meie vajadusi paremini. On ütlemine, et vabakutselised töötavad rohkem kui teised, sest nad ei saa endale lubada ei ütlemist, aga sellega ma ei nõustu. Kuid tõsi on see, et vabakutselise elu nõuab tohutut planeerimist. Ma sõltun täiesti oma märkmikust ja mu kalender on täidetud aasta ette. See on üsna tüütu ja võtab mult ära osa ihaldatud vabadusest.

Triinu Aronnüüdistantsu produktsiooniagentuuri Sõltumatu Tantsu Ühendus juht:

Vabakutselised etenduskunstnikud, nagu ka vabakutselised kultuurikorraldajad, on viimase kahekümne aasta nähtus meil, sest varem oli ju kogu teater institutsionaliseeritud ja seetõttu iga inimese ja eelkõige kunstniku mõte ja tegu kontrollitud.

Tänapäeva väljakutse ongi, kuidas punt koostoimivaid vabakutselisi — mida institutsioonivälise teatri tegemine ju tähendab — saab toimida. Minu kui korraldaja jaoks on küsimus, kes selles protsessis mille eest on valmis vastutama. Kas Tartusse etendusele sõitmiseks on vabakutseline valmis andma oma allkirja rendiauto vastuvõtmisel, kas oma sõpradele ollakse valmis ka müüma etenduse pileteid, mitte ainult tasuta jagama, kas lavastuse valgus- ja helitehniliste lahendustega ollakse valmis kohanema lisaks neile viiele blackbox’ile, kuhu Eesti tantsukunstnikud ligi pääsevad, ka mõne muu saali tehniliste oludega jne.

Olles korraldajana vastu võtnud otsuse tuua välja tantsukunstniku uuslavastus, võtan ühtlasi vastutuse projekti rahastajate, toetajate, partnerite ja publiku ees. Samas on vabakutseline etenduskunstnik ja eelkõige tantsukunstnik niivõrd habras olevus, et kui tal midagi juhtub, alates lapse haigusest kuni kasside kadumiseni, siis mõjutab see rohkemal või vähemal määral kogu seda kampa inimesi, kes on selle projektiga seotud. Küsimus ongi, kuidas sellised olukorrad lahendada.

Töölepinguid pole, kuna vabakutseliste loomingu honorar tuleb peamiselt Kultuurkapitalist; varuosatäitjaid pole, sest laval on autor oma isikliku positsiooniga; pahatihti puuduvad ka töötingimused ehk keskkond, mis saaks loojale võimaldada ruumi ja vahendid. Juhul, kui ongi läinud nii, et lavastus pole väljakuulutatud esietenduseks valmis saanud, mis saab? Kas jätame väljakuulutatud etenduse ära, lükkame edasi, asendame? Olukorras, kus kõik osapooled teevad seda oma vabast tahtest ilma sanktsioonirohkete siduvate lepinguteta, on vastastikune austus ülimalt oluline. Ainult sel juhul on lava põrand puhas, rekvisiidid lakke riputatud, meeskond õigele praamile lükatud, esineja peahaav kinni teibitud, publik saalis ja etendus toimumas.

Nii jääbki suurimaks väärtuseks kunstnik ise ehk inimene oma näo ja iseenda otsustega, indiviid. See ongi tänapäeva etenduskunsti võlu, et laval on inimene meie seast, kel eile olid kassid öö läbi kadunud ning kes seetõttu on täna laval eriliselt empaatiavõimeline. Oleme jõudnud aega, kus kümme minutit laval toimuvat juuste kammimist võib omada palju mitmekihilisemaid tähendusi kui kakskümmend lehekülge sajandivanuse teksti päheõppimist ja selle perfektset esitamist.

Tõnu LensmentKultuuriministeeriumi teatrinõunik

Vabariigi valitsus on oma nelja-aastases tegevusprogrammis püstitanud ülesande leida lahendusi vabakutseliste loovisikute ravikindlustuse probleemile. Uue kultuuriministri ametisse asudes sai moodustatud asjaosaliste loovisikute esindajatest ning rahandus-, sotsiaal- ja kultuuriministeeriumi ametnikest komisjon, mis asus hetkeolukorda kaardistama ning sobilikke ja võimalike lahendusi otsima.

Tänane ravikindlustusseadus (RKS) võimaldab kindlustatu staatuse isikule, kes töötab üle ühekuulise töölepingu või üle kolmekuulise töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamise lepingu alusel ja kelle eest maksab sotsiaalmaksu lepingu teine pool, s.t tööandja või tellija. Kindlustuskaitse tekib kolmekuulise ooteajaga ja lõpeb kaks kuud pärast temaga lepingu sõlminud isiku sotsiaalmaksu maksmise kohustuse lõppemist. Kuna valdavalt on vabakutseliste loovisikute tegevus perioodiline (ja sageli lühikeste perioodide kaupa), siis suurenevad kindlustuskaitsevabad perioodid või kindlustuskaitset ei tekigi. Näitena võib tuua lühiajaliste rollilepingute alusel tegutsevad näitlejad, lavastajad ja interpreedid.

Loovisikud, kelle sissetulek laekub võlaõiguslike lepingute alusel, mis ei ole teenuse osutamise lepingud (nt müügileping või litsentsileping), jäävad tänase regulatsiooni järgi aga suisa lootusetusse olukorda, kuna nimetatud lepingute alusel makstavatelt tasudelt ei maksta sotsiaalmaksu. Kui nimetatud isikud ei ole FIEd ja nad ei tegutse ühegi töö- ega võlaõigusliku teenuse osutamise lepingu alusel, puudub neil seega mis tahes võimalus ravi- ja pensionikindlustuseks.

Töögrupis arutatu põhjal on kultuuriministeerium otsustanud teha ettepaneku muuta ravikindlustusseaduses sätestatud tingimusi, mis käsitlevad lühiajaliste käsundus-, töövõtu- või muude teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõiguslike lepingute alusel tegutsevatele loovisikute kindlustuskaitse tekkimist.

See intervjuu Maike ja Taavetiga oli väga hea. Hea oli see, et nad lihtsalt niisama ei halanud, vaid sõnastasid tegelikult üsna täpselt probleemide rägastiku, mille lõksu langevad meie õiguse süsteemis talitavad vabakutselised loovisikud.

Iseenesest väga veider olukord meie riigis. Aga samas, teisest küljest vaadatuna jällegi igati loogiline. Väide, et riik toetab käesoleval hetkel põhimõtteliselt ja valdavalt pigem loovtegevuse tulemuse sündi, miskit arvuliselt mõõdetavat loodut ja mitte niiväga neid inimesi endid, kes kõige selle loomingu taga seisavad, peab üsna paika.

Me võiks viljeleda sellist just tulemuspõhist loomingu rahastamist jõudsalt juhul, kui meil oleks tugev kultuurikorraldajate tasand. Kui meil oleks palju ja tõhusalt isikupärasemaid ning ka laiema vaatenurgaga kuraatoreid, korraldajaid, agentuure, vahendajaid, produtsente jne.

Tänane elukorraldus ootab loovisikult endalt palju majandussuutlikkust. Vormista end FIEks ja ole iseenda peremees! Paljas vorm aga positiivset rahavoogu ei taga. End peab ka müüa oskama. Seda on lihtne öelda. Kuid kas ka mõistlik igalt vabakutseliselt oodata… Minu arust mitte.