kunstnik lemmingut
seismas jõhvi kontserdimaja
trepil
auväärt kultuuritegelase
ainsaks ihukatteks
on
niudeid varjav lõuendiriba
elunäinud silmad vaatavad
möödujaid taamal seisavad
tumedates ülikondades mehed
juhtmejupikesed kõrvas
neil on ebamugav
vaikides
sirutab kunstnik lemming
vastuvõtule minejate suunas
päevinäinud kaabut
aga keegi ei julge
selle poole
vaadatagi
viimaks astub söakas peaminister
häbi
tundmata ja sirge seljaga
kunstnik lemmingu ette
sirutab käe
ja paneb kaabu endale pähe
