Mis oli sotsialismileeri lagunemisel olulisem: kas dissidendist kirjaniku Václav Haveli valimine Tšehhoslovakkia presidendiks või Rolling Stonesi esinemine Praha Strachovi staadionil?

Nii lühidalt võikski "Rock'n'rolli" peaidee kokku võtta. Ise 1937. aastal Tšehhoslovakkias sündinud Stoppard jätab küsimuse vastuseta. Aga kolme ja poole tunnise näidendi ideedering on palju laiem. Millest algab koostöö võimuga ja ­milleni see viib? (Näidendis on see antud ­tšehhi mässulise rock-bändi The Plastic People of the Universe kaudu. Kas bändi nime muutmine PPUks on juba kollaboratsionism? Kas on ­seda juuste lühemaks lõikamine? Või mõne loo esitamata jätmine, et kontsert ­üldse toimuda võiks?) Kas nunn, kes võtab suhu, on reforminunn? Kas venelased on inimesed?

Oma olemuselt olid nii Havel kui PPU importöörid. Esimene vahendas läänest demokraatiat ja vaimsust, teine rütme - ja kummaline küll, samuti vaimsust. Siin on asjakohane viidata autori tsitaadile kavalehel: "Ma kirjutan näidendeid, sest dialoogi kirjutamine on ainus lugupidamist vääriv võimalus iseendale vastu rääkida. [-] Ma ei kirjuta näidendeid tegelastega, kes väljendavad minu seisukohta." Vähe sellest, et Stoppard ei anna oma tegelaste kaudu ammendavaid vastuseid. "Rock'n'rolli" tähtsamad tegelased ei asugi laval, nendest vaid räägitakse. Mõju järjekorras: Ivan Jirous (tšehhi rokitaat, PPU looja), Václav Havel, Syd Barrett (Pink Floydi asutajaliige), Karl Marx, Andy Warhol jpt. See annab loole võlu ja eriti Prahas toimuvates stseenides on taustaisikute mõju nii suur, et laval on pigem varju- või marionettteater.

1968. aastast kuni sametrevolutsioonini paralleelselt Prahas ja Oxfordis kulgev ­tegevus loob sümbioosi, ühtaegu identse, samas ka vastandliku maailma nõnda, et Jirous ja Barrett on selle ainumõeldavad lõimijad. (­Igatahes mitte Dubček ja, ütleme, Richard Nixon.) Sotsialistlikus Tšehhoslovakkias, riigis, kust ei lasknud jalga mitte ainult kultuuritegelased ja teisitimõtlejad, vaid isegi tennisistid ja hokimängijad, oli võimu ja vaimu konfrontatsioon 20 aasta jooksul hullem kui kusagil mujal idablokis.

Näidendi ideeliseks skeletiks on ­Inglismaa vististi kõige õigeusklikum kommunist, Oxfor­di professor Max (Jaan Rekkor), kes on sündi­nud aastal 1917 nagu nõukogude võimgi. ("Mis kuradi Praha kevad. Töölistega ­polnud seal mingit pistmist.") Ta isegi uhkustab natuke oma tütre edulooga: "Ta on 19, ta on rase, ta elab kommuunis" (kõik kolm parameetrit muutuvad väga ruttu). Aga kakskümmend ­aastat hiljem hindab temagi olulisi asju ümber: "Minu jaoks olid kuuekümnendad ­piinlikud." (Kümnessepanek ka Eesti oludes, vähemalt kui selle nimetatud kümnendi kirjandust ja ajakirjandust lugeda!) Perestroika ajal kingitakse Maxile juubeliks sirbi ja vasaraga sokikesed.
Inimnäolise sotsialismi ehitamise idee naeruväärsuse annab Stoppard edasi väga pehmelt, isegi kaasatundvalt. Kuid tal jätkub sooje sõnu ka seitsmekümnendate kohta: "Julgeolek ei karda dissidente. Julgeolek armastab dissidente." Rock (biit, pop, punk, metal) oli Jirousi ja Pink Floydi fännidele hapnik. ­Totalitaarne kord (nii Prahas kui Tallinnas) üritas oma ohvritelt võtta võimaluse isegi hingata. Ja tegi sellega saatusliku vea, sest inimene, kellel ei lubata hingata, kas sureb või hakkab vastu. Mehhanism, kuidas totalitaarne kord ässitab enda vastu üles ka kõige kompromislikumalt häälestatud isikud, on näidendis väga eredalt lahti seletatud.

Stoppardi tekst on mitmekihiline ja vaimukas, ühe vaatamisega seda nagunii ei ammenda.

Teos ise ning selle lavaletoomine Pärnus tingivad üksnes superlatiive. Aga lavastusega ma rahul ei ole, see ei olnud esietenduseks lihtsalt valmis. Liiga palju oli teksti mehaanilist edasiandmist (à la "Aga. Sellest. Ma. Ju. Rääkida. Tahtsingi"), mida saatis sama mehaaniline miimika. Muidugi on see kõige lihtsamini parandatav puudus. Pealegi: võtmestseenides - näiteks Jani (Andres Noormets) ning Ferda (Tiit Palu) vaidlustes, kas oleks tulnud õigel ajal õppida kitarri mängima või pastakat käes hoidma, et petitsioonidele allkirju anda - olid asjad oma kohal. Enam jäid meelde tegelased, kellel olid oma mured, millega nad üksi seisid ja kellegagi rääkida ning käsi ringutada ei saanud. Näiteks Eleonor (Piret Laurimaa) oma vähi tõttu ära lõigatud rinnaga (kuigi abikaasa teda lohutab, et äralõigatud kannikas oleks veel hullem) ning kord-korralt üha suuremasse hingelisse vastasseisu jõudev Jan.

Kui võrrelda "Rock'n'rolli" Vanemuise kavas oleva Stoppardi etendusega "Hüppajad", siis esimene on kaasahaaravam ning massikultuursem. Rock'ist ja kommunismist teab iga eestlane üht-teist ja tal on mõlema suhtes oma arvamus. Intellektuaalsuses, vaimukuses ning publiku proovilepanekus argumentide tulevärgi dekodeerijana on näidendid enam-vähem võrdsed.

"Kui Nõukogude Liidus oleks pornograafia lubatud olnud, oleks seal luulekogusid sama vähe müüdud kui läänes," väidab tüki lõpus uue põlve vasakpoolne, oxfordlane ­Stephen. Ma ei kahtle selles. Aga oli see hea või halb, et üle seitsmekümne aasta eksisteeris Euroopas süsteem, kus luulekogusid müüdi rohkem kui pornot?