Poeet, kunstnik ja kõrge linnaametnik Urmas Mikk mõtiskles aastaid tagasi selle üle, miks keegi tšinovnikuid ei armastata. Ta nimelt uskus, et on olemas bürokraadi eriline vorm, õilis ametnik, kes pole jõnk ega tõõbe ja armastab oma kodanikke.


Kunagine linnakunstnik ja Vabadussõja võidusamba konkursi žüriisse kuulunud Mare Mikoff, kelle kolm inimsammast Kunstihoone galeriis heausklikke kunstinautlejaid ehmatavad, ei usu rahvast teeniva heatahtliku ametnikkonna olemasolusse, vähemalt mitte “tänaste” Eesti tipp-poliitikute seas. Tema kui skulptori ja linnakodaniku mõõt on täis saanud. Mõõdukas raev on aga kunstitegemiseks vägagi hea instrument ning näitus “Ausambad” midagi enamat kui lihtlabane “portsjon külmi makarone”, mis hangunult letil sööjat ootavad.


Mikoff kujutab üsna sageli inimesi, tavaliselt küll heatahtlikult ja leebe huumoriga, selline on näiteks sarviline president Meri portree. Kuid seekordsete inimkujudega on karmimalt ringi käidud. (Meenub mõne aasta tagune ­uudis sellest, kuidas ühe Kesk-Ameerika riigi linnakodanikud ei kannatanud oma korruptandist linnapead enam välja ning poosid ta karistuseks silla külge.)


Galerii esimeses saalis on kaks pintsaklipslasest mehefiguuri postamendile upitatud. Päid, mille järgi suurmehi võiks tuvastada, pole näha – mõtlev kehaosa on sügavale postamenti surutud.


Tegijad mehed Mehald ja Liivo (nimed muudetud, kunstnikule on nad teada) on jalgupidi nööriga kinniköidetult lakke tõmmatud ning peadpidi sambasse löödud. Millest selline karistus?


Esimese versiooni kohaselt võib kunstniku hävitava iroonia vallapäästjaks olla valitsuse sambaarmastus, mis kõigi eestlaste kirgi juba mitu aastat hõõgvel hoiab. Liiatigi võib kunstnikul olla häbi samba küündimatu disaini pärast ja sellest tingitud süütunne on pannud teda “julmalt käituma”.


Teise versioonina tuleb kõne alla “näha” pea peale keeratud figuure maailma, sealhulgas ka Eestit tabanud majanduskriisi metafoorina. Mehald ja Liivo on sel juhul põhjakõrbenud rahapööritajad, kelle progressiivsed finantstooted osutusid aganateks ja põhuks.


Figuur, mis on koha leidnud galerii tagumises ruumis, tekitab veidi nõutust.


Uhkes üksinduses troonib keset ruumi kontmees, ilma peata sootu olend, kes on kaetud valge, voogava rüüga. Ega ometi vihje “Surma­tantsule” kui keskaja lõpus ülimalt levinud kunstisüžeele, mis tänapäeval võib osutada vaesusele Toompeal ja katkule all-linnas.