05.12.2008, 00:00
Vaesus Toompeal ja katk all-linnas
Mare Mikoffi näitus “Ausambad” Tallinna Kunstihoone galeriis,
kestab kuni 14. detsembrini.
Poeet, kunstnik ja kõrge linnaametnik
Urmas Mikk mõtiskles aastaid tagasi selle üle, miks keegi
tšinovnikuid ei armastata. Ta nimelt uskus, et on olemas bürokraadi
eriline vorm, õilis ametnik, kes pole jõnk ega
tõõbe ja armastab oma kodanikke.
Kunagine
linnakunstnik ja Vabadussõja võidusamba konkursi žüriisse
kuulunud Mare Mikoff, kelle kolm inimsammast Kunstihoone galeriis heausklikke
kunstinautlejaid ehmatavad, ei usu rahvast teeniva heatahtliku ametnikkonna
olemasolusse, vähemalt mitte “tänaste” Eesti
tipp-poliitikute seas. Tema kui skulptori ja linnakodaniku mõõt
on täis saanud. Mõõdukas raev on aga kunstitegemiseks
vägagi hea instrument ning näitus “Ausambad” midagi
enamat kui lihtlabane “portsjon külmi makarone”, mis hangunult
letil sööjat ootavad.
Mikoff kujutab üsna sageli
inimesi, tavaliselt küll heatahtlikult ja leebe huumoriga, selline on
näiteks sarviline president Meri portree. Kuid seekordsete inimkujudega on
karmimalt ringi käidud. (Meenub mõne aasta tagune uudis
sellest, kuidas ühe Kesk-Ameerika riigi linnakodanikud ei kannatanud oma
korruptandist linnapead enam välja ning poosid ta karistuseks silla
külge.)
Galerii esimeses saalis on kaks pintsaklipslasest
mehefiguuri postamendile upitatud. Päid, mille järgi suurmehi
võiks tuvastada, pole näha – mõtlev kehaosa on
sügavale postamenti surutud.
Tegijad mehed Mehald ja Liivo
(nimed muudetud, kunstnikule on nad teada) on jalgupidi nööriga
kinniköidetult lakke tõmmatud ning peadpidi sambasse
löödud. Millest selline karistus?
Esimese versiooni
kohaselt võib kunstniku hävitava iroonia vallapäästjaks
olla valitsuse sambaarmastus, mis kõigi eestlaste kirgi juba mitu aastat
hõõgvel hoiab. Liiatigi võib kunstnikul olla häbi
samba küündimatu disaini pärast ja sellest tingitud
süütunne on pannud teda “julmalt käituma”.
Teise versioonina tuleb kõne alla “näha” pea peale
keeratud figuure maailma, sealhulgas ka Eestit tabanud majanduskriisi
metafoorina. Mehald ja Liivo on sel juhul põhjakõrbenud
rahapööritajad, kelle progressiivsed finantstooted osutusid aganateks
ja põhuks.
Figuur, mis on koha leidnud galerii tagumises
ruumis, tekitab veidi nõutust.
Uhkes üksinduses troonib
keset ruumi kontmees, ilma peata sootu olend, kes on kaetud valge, voogava
rüüga. Ega ometi vihje “Surmatantsule” kui keskaja
lõpus ülimalt levinud kunstisüžeele, mis tänapäeval
võib osutada vaesusele Toompeal ja katkule all-linnas.