Ka täiskasvanud ajakirjanike hulgas esineb aeg-ajalt “moraalsusepuhanguid” ja arendatakse mõtteid osalusvaatlustest teemal: kuidas elada ära miinimumpalgaga, millega toidab oma peret alampalgaga üksikema, mis toimub maal tegelikult.

Samal ajal elab meediatööstus oma elu. Pole saladus, et Eesti juhtivad ajalehed peavad oma sihtgrupiks pigem keskmisest enamteenivaid inimesi, päevalehed konkureerivad veri ninast väljas Tallinna (loe kesmisest jõukama) lugejaskonna pärast ja on majanduslikus mõttes tegelikult üsna ükskõik, kas leht levib ääremail või mitte. Keegi ei varja, et ajalehtede eksistentsiks vajalik raha tuleb reklaamiandjalt, keda huvitab ennekõike maksujõuline auditoorium, mida leht siis kui lugejaid omakorda reklaamiandjale vahendab.

Tekib küsimus, mis funktsioon on  ajakirjanduses sel juhul lugudel elu rataste vahele jäänud inimestest? Milleks nn. sotsiaalporno ja kommunaalprobleemid (tavaliste inimeste elu)? Soovmõtlemise valdkonda kuulub mõte, et ajakirjanikud ei ole minetanud inimlikkust ja kaastunnet ning samastuvad palgatöölistena (potentsiaalsete töötutena) pigem rõhutute kui rõhujatega. Elu on näidanud, et inimene panetub ajakirjanduses kiiresti. Südamlikust ajakirjandustudengist, kes on valla maailma kurjusele  ja valmis seda parandama, saab peagi mutrike, kes treib just neid lugusid, mis ette antakse, või kõige hullem -- “sisu” reklaamilisadesse, teemaks uued kaubad, kauged reisid, mõnusad teenused. 

Ikka veel on ajakirjanduses ka suuremad palgad kui Eesti keskmine, mis tähendab, et keskmisel täissöönud ajakirjanikul on  raske samastuda inimestega, kes ei suuda ära maksta magalakorteri üüri ja sõidavad trollibussiga. Ta teab, et on olemas inimesed, kes söövad putru, sest see on odav (ja mitte et tervislik) ega hängi kunagi menupaikades, aga mis siis? Veidrikud kolkaküladest ja kentsakad  vanainimesed ei huvita ajakirjanikku mitte niivõrd inimlikust huvist ega kaastundest, vaid ennekõike sellepärast, et neist saab mahlakaid lõbusaid lugusid.  Eesti ajakirjandusorganisatsioonid elavad mõnes mõttes oma suletud maailmas ja nii keskendub meedia üha enam pigem jõukamate või wannabede (rikkust ihalevate) (pseudo)probleemidele– missugune auto on parem, kuhu tasub soetada kinnisvara, kuidas ületööst mitte läbi põleda. Kuhu reisida järgmiseks või kuidas palka juurde küsida?  Missugust veini juua lõhe ja millist jaanalinnuprae juurde? Milline jook soodustab priske keretäie kiiremat läbiseedimist?

Pole vaja tutvuda statistikaga, et teada: need on Eestis hästi toimetuleva vähemuse probleemid – laenud, liisingud, reisid, väljas söömine. Ajakirjanikule ei jää ka üldiselt aega, et mõelda, mis maailm see üldse on, mille toimimist ta valgustab, või on see üksnes ettekujutus.  Tal on oma palk vaja välja teenida, et rongist mitte maha jääda. Ja üldiselt meeldib talle selles mullis kaasa lüüa. Kirjutades mõnusast elust, tundub ka elu ise mõnusam.

Ometi ilmuvad ajakirjanduses vahel lood Teisest Eestist, luuseritest, keegi tõesti ööbib vahel eksperimendi korras näiteks kodutute varjupaigas või käib lastekodus ja kirjutab sealsest elust nn. pisaraloo (töötermin kaastunde äratamisele eesmärgistatud artikli kohta).  Ajakirjanik kuulab ära mõne õnnetu (kelle kodu on maha põlenud, mees vangis ja seiste last näljas) ja teeb sellest krapsaka kaaneloo. Ta on uhke, kui see suurendab lehe läbimüüki (mis tõusebki, mida suurem on teise inimese häda), kuigi kurjus polnud ehk alguses reporteri eesmärgiks.  Miks jõukale  orienteeritud ajakirjandus oma kursilt niimoodi eksib?  On ju teada, et miinimupalgaga inimene või töötu pole lehe potentsiaalne tellija ega ka lugeja (kellele pakkuda lugusid omasugustest). Kas pelk silmakirjalikkus? Rahateenimise masina võltsvaga katse maskeeruda kellekski teiseks?

Ajakirjanduses ilmuvatel tekstidel vaestest ja õnnetutest on tegelikult selge sõnum  just lehe tegelikule sihtgrupile, reklaamiandjat huvitavale jõukamate kihile. Vaesuse kujutamisel, pildikestel “elust enesest” on rikastele või rikkaks saada tahtjatele nimelt tugev distiplineeriv mõju. Just seepärast on elu heidikud vahel rikaste lehtede “kangelasteks”. Vastandumine kellelegi (meie-nemad)) on oma identiteedi ülesehitamisel ka keskne toiming, nagu psühholoogiast teada: et mõista, kes ma olen, on vaja määratleda, kes ma kindlasti ei ole.  Lugedes lugusid nendest, kes virelevad elu äärealadel, saab  toimetulev inimene kinnitust oma grupikuuluvusele: “Jah, tõesti, see seal pole õnneks minu elu. Tuleb pingutada, et mitte sarnaneda nende õnnetutega selles loos. Kas tõesti võib midagi niisugust toimuda? Mida pean tegema mina, et mitte lõpetada seal, koos nendega? Kuidas vältida vigu?”

Mõnusas soojas toas pehmel diivanil vedeldes, kodukino pilt nurgas virvendamas, on mugav lugeda reibast lugu elust prügimäel. Väike viski sinna kõrvale, miks mitte, kui väljas on külm ja pime. Kogu tsiviliseeritud maailm lubab endale mõõdukat koputust südametunnistusele! Ikka selleks, et jaksaks masinavärgis edasi rügada, uuele tööpäevale isukalt vastu minna. Artiklid näljast ja kodutusest sunnivad järele mõtlema, kas ikka tasub uut laenu võtta, autot vahetada või laps muretseda. Kui sellega kaasneb selline elu, nagu “see”, siis kindlasti mitte.

Küllap on elu rataste vahele jäänutele  avalikus kaasatundmises ka väike ebausk taga. Et kui ilmutada südametunnistust, mõelda vahel nendest, kelle on halvemini läinud, siis -- järsku läheb saatusesõrm minust mööda.