“Kalevipoja” puhul on tegemist postmodernistliku stiilide segunemise ja põimumisega. Lavastus on üheaegselt nii komöödia, tantsuteater, muusikadraama kui pantomiim, elemente leiame veel kung-fu filmidest (efektne brucelee’lik stseen), seebiooperitest ja Hollywoodi märulitest. Võib tunduda, et tegemist on mingi kummalise kompotiga, kuid kogu selle paljususe juures on lavastus ülimalt stiilne ja väljapeetud.

Zohneri “Kalevipoeg” tundub olevat pea ainuvõimalik just VAT Teatris, kus meesnäitlejad (Tanel Saar, Janek Sarapson, Margo Teder) saavad demonstreerida oma ülihead füüsilist vormi ja kehalist väljendusrikkust, mis muidu teadupärast eesti teatri murelaps. Üliolulise rolli saab ka miimika, Tanel Saare mängitud Tuul ja Päike jäävad kauaks meelde. Kogu lavastust läbib punase niidina mängulisus, on tähelepanuväärne, kuidas näitlejad ise naudivad seda, mida nad teevad. Katariina Laugu tehniline meisterlikkus Udu ja Mootori kehastajana meenub juba lavastusest “Lend üle ookeani”, “Kalevipojas” jätkab ta sama liini.

Lavastus on vähemalt eesti teatri kontekstis väga originaalne, kubisedes andekatest lavastuslikest leidudest. Raske on kirjeldada Kalevipoega kündmas ilma hobuse, äkke ja põlluta, kuid saali reaktsioon on hämmastav. Vähemalt esietenduse publik tundis ennast küll oma sõiduvees olevana, kaasaelavat naeru kostis pidevalt. Markus Zohner jätab vaatajale vabad käed igaühe enda etenduse konstrueerimisel ning võib arvata, et see kõigile ei sobi. Aukude täitmist tuleb päris palju ette, kuid vähemalt esimese vaatuse ajal tundusid kogu publiku silmad ja mõtted olevat naelutatud lavale. Kui natuke norida, siis võiks lavastus olla veidi lühem, kuna selle pretensioonikas stiil hakkab lõpupoole väsitama. Küll aga ei ole kahtlust selles, et etendused muutuvad mängides veel täpsemaks ja virtuoossemaks, kuigi ka esietendusel ei olnud erilist logisemist märgata. Zohneri stiil nõuabki ülimat täpsust ja koosmängu ning see õnnestub VAT Teatril hästi.

“Kalevipoeg” on mõeldud nõudlikule vaatajale. Eelduseks ei ole eepose põhjalik tundmine, kõik sündmused mängitakse läbi, kuid muidugi väga ebatraditsioonilisel viisil. Ka on lavastus väga pretensioonikas eelkõige selle poolest, et vaatajad peavad väga aktiivselt kaasa mõtlema ja konstrueerima paljutki oma peas. Siinkohal võib iga saalisviibija meelde tuletada, kuidas ta lapsena mänguklotse kokku pani, “Kalevipoja” vaatamisprotsessi võib sellega võrrelda.

Milline aga on siis ühe šveitslase nägemus eestlaste rahvuskangelasest Kalevipojast? Kalevipoeg on mees, kellel pole oma nimegi, nii ei saa ta ka teab mis arukas olla, näib lavastaja ütlevat. Kalevipojal on toores jõud, ta on naistemaias ja kõva peaga (mõistatuste lahendamisel osavust üles ei näita). Seda kõike aga vürtsitatakse sooja huumoriga, nii et marurahvuslased ennast siiski halvasti tundma ei peaks.

Väljatõste: Kalevipoeg on mees, kellel pole oma nimegi, nii ei saa ta ka teab mis arukas olla, näib lavastaja ütlevat.