Tarbekunstimuuseumis on hetkel üleval kaks näitust, mis kohustuslikud kõigile, kes miskitki pidi seotud disainiga. Kumbki esimese korruse ruumidest kaardistab üht olulist peatükki Eesti disainipildis.

Esmamulje näitustest on kuidagi nutune - muuseumi raskepärased võlvitud näituseruumid ei tekita just tunnet, et siin näidatav on olnud omal ajal tõeline pop - puhas, värske ja tabav. Kahju on Tarbekunstimuuseumi kuraatoritest, kes võivad koostada küll suurepäraseid näitusi, kuid Laia tänava ruumid tekitavad ikka tunde, et oled sattunud ajamasinasse. Jah, meil oleks hädasti vaja tänapäevaseid ja spetsiaalseid ruume, kus eksponeerida tarbekunsti ja disaini. Aga see on juba teine teema.

Esimeses ruumis on näitus "Ajast ees", kus üleval parimad palad ENSV kultuuriväljaannete kujundusest. Võib-olla kõige olulisem erinevus tänasest trükimeediast on vabade kunstide sümbioos kujunduskunstiga. Tundub, et rahulolematus režiimiga surus kõik vabamõtlejad ühte nurka, kus siis koos loominguvabaduse piire kombati. Arvestades tänase kunstipildi lahterdatust ja kohati isegi hierarhilisust, on üsna julgustav näha ajakirja Noorus kaanel teiste seas ka Raul Meele, Mare Vindi ja Ando Keskküla graafikat. Ning Leonhard Lapin tantsib diskot hoopis teadusajakirjas Horisont.

Üldine kujundipuhtus 70ndate trükimeedias annab märku ka sellest, et kapitalismieelses ajakirjanduses polnud vaja liialt muretseda lihtsakoelise löövuse pärast massidele pugemise nimel. Üsna ootamatu tundub see mõtteerksus ja iroonia, mis näiteks 70ndate Noorustest vastu vaatab. Just selline dokumentaalfoto kasutamine, nagu täna seda kõik trendi-väljaanded teevad. Ja selle kohta öeldakse veel progressiivne!?

Tarbekunsti- ja disainimuuseumi teises ruumis on üleval läbilõige Eesti Kunstiakadeemia (endine ERKI) disainiosakonna õpilaste töödest. Parimate näidete puhul on disainobjektide kavanditest saanud omaette graafiline kunstiteos, klassikalise kunstikoolituse saanud inimeste joonistusoskused tunduvad täna juba kohati üliinimlikud. Küll aga paistab ühendavat tänaseid ja eilseid noordisainereid püüd näha teispoole horisonti. Kusjuures tulevik tundub enamasti tehnoloogiline ja kosmiline - sci-fi märke on nii tänastes kui ka 70ndate töödes. Veidi juhuslikult mõjub kuskil kahemõõtmeliste plakatite armee selja taga viis tooli, üks vann ja üks sirm. Head asjad küll, aga väga nukralt eksponeeritud. Ja kui juba väljapankust juttu, siis see punane plastpael (teate küll - see, mida saab kääridega krussi triikida), mille küljes rippus kaardike kunstiteose elulooga - parem, kui see pael oleks lillepoodi jäänud.

Aga sisuliselt kannavad mõlemad näitused suurepäraselt, inspireerivad ja nõuka-järgse disainimäluga kodanikke võib-olla isegi rabavad. Millegipärast olen kindel, et neil näitustel saab olema päris kõva peegeldus ka tänases - mõni nutikam flaierikunstnik või netikujundaja leiab siit kindlasti võtteid, mis tunduvad ühtäkki väga värsked. Mängud ruumiliste kirjatüüpide, šabloonide, letrasettide ja op-graafikaga kuuluvad ka tänaste popkunstnike arsenali. Ning kõikvõimalik ud k&a uml;sitöövõtted, mis arvuti-eelsel ajal näisid ainuvõimalikud, annavad täna võimaluse olla (retro-)originaalne. Mõlema näituse puhul tasub silmadega detaili kallal nokkimine ära - väikseid vimkasid või ridade vahele peidetud koode on siin küllaga. Aeg sundis inimesi leidlikkusele, tsensuur tundus turgutavat loovust. Võib-olla peaks tsensuuri uuesti kasutusele võtma?