Olen alati üritanud kirjutada seda, mida mulle endale meeldiks lugeda. Ka olen püüdnud alati mõelda välja midagi huvitavat ja originaalset. Midagi sellist, mida poleks varem tehtud ja millel on mingi omapärane twist sees. Ootuste kohta ei oska ma midagi öelda, sest eri inimestele meeldivad erinevad tekstid. Ise olen alati armastanud nii ajalugu kui kriminaalromaani ning ühel hetkel tundus mõistlik need kaks huviala ühendada.

Ja sellest ühendamisest sünnib sari, mille esimene, peagi ilmuv raamat kannab pealkirja “Apteeker ­Melchior ja Oleviste mõistatus”. Kas tegu on fantaasialooga või teosega, mille tegevus toimub konkreetses ja täpses keskaegses Tallinnas?

“Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus” on eelkõige ajalooline kriminaalromaan. Olen lahendanud selle klassikalise kriminaalromaani žanrireeglite kohaselt. Kirjutama inspireerisid mind aga keskaegse Tallinna ajalugu ja vanad Läänemere legendid. Teos on akuraatne üldtuntud ajalooliste faktide osas. Neis üritan ma mitte eksida: ehitised ei teki sinna, kus neid ei olnud, nad ei teki ei varem ega hiljem, suuremad rahvusvahelised sündmused juhtuvad siis, nagu nad juhtusid.

Mõistagi ei saa akuraatsust taotleda isikute osas, sest tegemist on ikkagi fiktsiooniga. Detektiivi rollis – niivõrd, kuivõrd me saame seda sõna siin kasutada – astub üles apteeker Melchior, kelle tegelaskuju on osaliselt inspireeritud Ungarist Tallinna rännanud Burchartite suguvõsa esiisast. Tõsi küll, tema sattus Raeapteeki pidama mõnevõrra hiljem, kui minu romaani tegevus aset leiab.

Millal apteeker Melchior tegutsema asub?

Esimese loo tegevus leiab aset 1409. aastal. Sealt alates tahan ma ajas edasi liikuda nii, et millalgi muutub peategelaseks Melchiori poeg. Iseenesest oleks huvitav jõuda välja reformatsioonini (algas Eestis 1523 – Toim.), mis oli minu meelest üks üsna negatiivne nähtus ja kultuurilises mõttes suur tagasilöök, kuid pakub samas huvitavaid süžeevõimalusi.

Nii ajaloos liikudes muutub vist ka Tallinn ise tegelaseks. Saab arutleda selle üle, milline peaks olema ideaalne või hea linn, mil määral on üldise kasu huvides teiste õigusi piirata ja kes peaks seda tegema; kuidas linn peaks arenema.

Üleüldse on keskaegne Tallinn kriminaalromaani jaoks ideaalne koht. Leidub salapära, samuti on üleüldine olustik põnev: kloostrid, gildid, igasugused vennaskonnad, raad ja selle poliitilised kildkonnad, kaupmehed ja nende sidemed eri meretaguste linnadega. Viimase kaudu tulevad mängu mereröövlid ja vitaalivennad. Kirjutamisainet pakuvad ka Hansaliitu kuulunud all-linna ja ordu valduses olnud Toompea õigussüsteemide erinevused.

Räägi veel peategelasest. Kust sa tema peale tulid?

Kui ma hakkasin ajaloolise kriminaalromaani kirjutamise peale mõtlema, siis kerkis apteekri kuju kohe silme ette. Keskaegses linnas on raske leida sobivamat inimest, kes asetada sündmuste keskpunkti. Apteegil oli tol ajal väga omapärane roll, sest apteek täitis mitut funktsiooni. Ühelt poolt oli tegu koloniaalkaupluse, teisalt kõrtsi ja kooskäimise kohaga.

Apteeker ise pidi olema haritud mees, kes oskas ladina keelt. See tegi temast intellektuaali ja arsti, aga vajalikud olid ka ärimehe ja kõrtsmiku oskused. Nii mitmekülgseid rolle täites teadis-tundis apteeker keskaegses linnas kõiki ja kõike. Vahest isegi rohkem kui raad.

Apteekrid olid ju ka omamoodi müstilised tegelased, kes tundsid seda, mis oli tavainimese pilgu eest varjatud. Näiteks tegelesid ju apteekrid ka alkeemiaga…

Jah. Alkeemiasse ei tohiks suhtuda üleolevalt. Üleolek on pärit renessansiajast, mil hakati põlgama kõike eelnenut. Tänapäeval oleme vahest jõudnud arusaamisele, et alkeemia ja paljud teised ebateadusteks tembeldatud nähtused lihtsalt vastasid tolle aja võimalustele.

See viib mind mõttele, et keskaegsete inimeste vaim oli ikka hoopis erinev tänapäeva inimeste omast. Ja me ei saa minna tolle aja inimeste peade sisse. Kas sul oli ka kirjutades hetki, mil tundsid, et põrkad kokku nähtuste või olukordadega, mille puhul lihtsalt ei ole teada, kuidas need asjad siis ikka olid?

Oojaa! Eks ma olen viimased paar aastat uurinud keskaegse Tallinna ja Põhjamaade ajalugu, kuid tihti on nii, et otsides vastust ühele konkreetsele küsimusele, siis seda pole. Eks ajaloolased ole ju kavalad ja oskavad asjadest, mida nad ei tea, kaarega mööda minna. Kui aga hakata kaevama ja vaatama, kust mingi väide on võetud, siis tihti ei leiagi peale järjepidevast kasutamisest faktiks moondunud teooria mitte midagi. Kirjanikule tulevad appi kujutlusvõime või rakursi valimise vabadus. Saame ju täita üht-teist ettekujutusega – sedavõrd, kui see ei lähe vastuollu ajaloolise tõega.

Keskaegse Tallinna igapäevaelust ei tea me tõesti palju. Ja seda pole ka enam võimalik kindlaks teha. Teame, kuidas mõningatel puhkudel kasutati kirjakeelt, ent me ei tea, kuidas inimesed rääkisid. Inimeste mõtlemisest me saame aimu küll, sest eks allikad kajasta inimeste mõtteid, eesmärke ja sihte. Mis puutub aga kirjutatud ja suulise kõne erinevusse, siis inimesed kirjutavad alati teisiti, kui räägivad. See on tänapäeval nii ja on alati nii olnud. Apteeker Melchiori lugudes püüan kõnekeelt – mida tuleb ette kujutada kui kesk­alamsaksa keelest tõlgitut – edasi andes kasutada pisut arhailisemat kõnepruuki, aga teha seda nii, et see ei häiriks tänapäeva kõrva. Tegelaste kõnekasutuse üle mõeldes on mul muide kõrvus oma eestiaegse kasvatusega vanaema jutt, milles oli palju saksa keelest tuletatud keelendeid.

Ütlesid, et oled viimastel aastatel ­uurinud Tallinna ajalugu. Kuidas sa üleüldse ennast sedalaadi teoste kirjutamiseks ette valmistad?

Arhiivides on ürikud reeglina vanades välismaa keeltes. Sel põhjusel kasutan rohkem ümber töötatud materjale – ajaloolisi uurimusi. Aga sellega on nii nagu igasuguse ettevalmistava tööga – tuleb piiri pidada ning ei tohi viia ennast olukorda, kus kogu aeg uurid ja uurid ning ühel hetkel ei suuda enam iseseisvalt ühtegi sammu astuda. Millalgi tuleb endale lihtsalt öelda, et nüüd on kõik, tean seda, mida tean, ja mida ma ei tea, selle jaoks kasutan kujutlusvõimet.

Enne nii kaugele jõudmist üritan muidugi välja selgitada kindlalt teada olevad faktid. Sellega koos või selle kaudu imendub minusse ja talletub minus ka kogu see aeg ja ühiskond. Kirjutama hakates voolab see uuesti välja. Seejuures tihti ilma otsese taotluseta, sest ta on moodustanud mingi läbitunnetatud kihi, mis ilmub iseenesest paberile.

Kui ma näiteks käin kuskil Tallinna kesklinnas ringi, siis küsin endalt, kas ma tean, mis oli ühe või teise koha peal näiteks aastal 1500. Samas ei ole ma kunagi olnud eriline tegevuspaikade või rõivastuse kirjeldaja ja ma ei ole ka väga selliste asjade lugeja. Minu meelest piisab täiesti kui öelda lugejale – kindlus! Lugeja visualiseerib selle enda jaoks oma ettekujutuse põhjal ja mingite tornikeste eraldi kirjeldamine suurt midagi enam juurde ei anna…

Sa oled ajalooliste kriminaalromaanide kirjutamise seega päris põhjalikult ette võtnud. See kõlab üsna teistsuguse maailmana “Frenchi ja Koulu” autori suust. Tundub, et uues sarjas vist varasemale huumorile kohta ei ole?

Need tulevad tõesti üsna sünged lood, kus on palju tegemist vägivalla, surma ja vihkamisega. Väga palju nalja teha ei tundu paslik. Samas on nali ja huumor alati kuulunud igapäevaelu juurde. Iga päev me kuuleme kuskil kedagi naermas või nalja tegemas. Nii ei välista ka sünged teemad huumorit. Kui keegi näiteks avastab võika mõrva, siis võib ju juhtuda, et mõni irvhammas teeb surnukeha väljanägemise kohta võllanalja.

Kas sul on seal ajaloolisi tegelasi ka?

Las ma mõtlen… Mõnele tegelasele viidatakse… aga peategelased on kõik fiktiivsed isikud, kes põhinevad küll arhetüüpidel või siis mõnel rohkem läbi uuritud tallinlase tüübil. Aga see ei ole mingi omaette eesmärk. Tollest ajast me teame ju eelkõige väga väljapaistvaid isikuid – ordumeistreid, kirikujuhte, raehärrasid, aga mitte lihtrahvast…

Rääkides lihtrahvast – kas sul käib nendest raamatutest läbi ka viimase kümnekonna aasta jooksul ajaloolaste huvivälja jõudnud küsimus eestlastest keskaegses Tallinnas?

See on väga huvitav teema tõesti. Ma ei kirjuta muidugi rahvussuhetest keskaegses Tallinnas, kuid tegelaste seas on eestlasi. Enamasti nimetati neid tol ajal küll Undeutsche (mittesakslased – Toim.), aga mõnedes allikates on kasutatud sõna “eestlased”… Ma olen nii peagi ilmuvasse “Apteeker Melchiori ja Oleviste mõistatusse” kui “Rataskaevu viirastusse” sisse kirjutanud eestlaseid ning plaanin teha nii ka veel töös olevate lugude puhul. Nii on esimeses romaanis apteekril üks eesti soost sõber, dominiiklane Hinricus. Samuti on apteekri naine eestlanna, kes seletab talle mõnikord natuke pikemalt seda, mis toimub Tallinna müüride vahelt väljas ja kuidas seal elatakse. Eks temas ole nõndanimetatud talupojatarkust ning ta annab apteekrile teinekord head nõu.

Indrek Hargla teosed

“Nad tulevad täna öösel” (2000)

? 14 fantaasia- ja ulmenovellist koosnev kirjanduslik debüüt, millega Hargla näitas oma võimet olla mitmekülgne autor.

“Baiita needus”“Nad tulevad täna öösel (2001)

? Kirjaniku esimene romaan: intriige ja seiklusi täis fantaasialugu, mille tegevust suunab pealkirjas nimetatud needus.

“Pan Grpowski 9 juhtumit” (2001)

? Kultusteoseks saanud romaan novellides, kus poola härrasmeesdetektiiv lahendab üleloomulike võimete abil samavõrd üleloomulikke juhtumeid.

“Hathawareti teener” (2002)

? Lühiromaanist, jutustusest ja novellist koosnev fantaasiamaiguline kogumik.

“Maris Stella” (2003)

? Alternatiivajalooline romaan, mille taustaks Jeanne d’Arci lugu, mis võtab aga meile tuntud versioonist erineva, senitundmatu pöörde.

“Palveränd uude maailma” (2003)

? Järjekordne alternatiivajalooline teos, kus Hargla laseb fantaasiatulevärgil särada: 16. sajandi Euroopas pole mingit keiser Karl V-t, Martin Luther on piiskop ja Hispaania killustatud.

“Vabaduse kõrgeim määr” (2003)

? Fantaasiaromaan, mis räägib sellest, kuidas vabaduseiha võib viia teiste vabaduse jalge alla trampimiseni.

“French ja Koulu” (2005)

? Esimene osa Hargla kaubamärgiks kujunenud triloogiast, milles Maavalla arbuja ja salakuulaja Koulu seikleb oma burgundia orja Frenchiga pisarateni naerma ajavas ja humoorikalt nõmedas alternatiivilmas.

“Roos ja lumekristall” (2006)

? Kaheksast novellist koosnev ulme- ja fantaasiakogumik.

“French ja Koulu Tarbatus” (2007)

? Juba tuntud tegelased pistavad rinda Maavalla ülikoolilinnas Tarbatus tegutsevate pahasoovlike semiootikutega, rääkimata muudest üleloomulikest olenditest.

“Frenchi ja Koulu reisid” (2009)

? Arbuja Koulu, tema burgundia ori French, libahundineiu Nell ja luuletaja Imbi teevad seda, mida pealkirjas tõotatakse: reisivad. Euroopasse.

Indrek Hargla novelle on ilmunud ka kogumikus “Fantastika” (2004) ning “Täheaeg” (2008, 2009), samuti ajakirjas Looming ja tema enda koostatud õuduslugude kogus “Õudne Eesti” (2005).

“Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus”

Katkend Indrek Hargla peagi ilmuvast romaanist.

Ehitusmeister Gallenreutteri peata laip lamas Niguliste kirikaias Püha Matteuse kabeli taga sirelipõõsastega varjatud sopis, kuhu viis käärkambri juurest väike jalgrada. Mäealuse tänav oli siit varjatud hekiga, lõunaküljes oli palju kivist hauariste ja matmisplatse, lääne poolt piirasid seda nurka Seppade tänava majade müürid. Tema keha lamas upakil vana taaniaegse risti peal ja pea oli rammitud männipuu kuivanud oksa külge ning jõllitas sealt hirmunud silmadega oma endist keha uudistama kogunenud inimesi. Kolletav muru oli kaetud hüübinud vereloikudega, verd oli pritsinud isegi hauaplaadile ja tärkavatele sirelilehtedele, verd oli palju, verd oli igal pool. Hommikusoojus polnud siia soppi veel jõudnud, taevas oli pilvine ja nukker tuulehoog keerutas Gallenreutteri veriseid pikki juukseid.

Laiba kohale oli kummardunud veel üks mees, kelles Melchior tundis ära võõramaa müürsepaselli, kes vist koos Gallenreutteriga mere tagant oli tulnud Olevistet ehitama.

Vana vikaar rääkis parajasti, et tema oli selle õnnetu mehe laiba leidnud, kohe hommikul, kui ta oli läbi kirikaia tulnud. Mees kurtis ja halas, et püha kiriku maa on niiviisi rüvetatud ja nad peavad nüüd piiskopil laskma selle uuesti sisse õnnistada.

“Toompea mõrtsukas!” hüüdis müürsepp vihaselt. “Seesama Toompea mõrtsukas, kes linna põgenes. Ordumehel oli ju ka pea maha löödud. Ja meie meister oli ju tolle ordumehega samast Warendorfi linnast pärit, ta ise rääkis!”

Gallenreutter? mõtles Melchior. Ehitusmeister Caspar Gallenreutter Warendorfi linnast. Seesama ehitusmeister, kes oli tahtnud Clingenstaini jutule pääseda.

“Millal te selle Toompea mõrtsuka kinni püüate, kohtufoogt?” nõudis vikaar samal ajal. “Ta on ju nuhtluseks tervele linnale, kui ta nüüd linnas hakkab tapma.”

Melchior kompas laipa ja võttis verd näpuotsale, ta surus käe verise vammuse põue ja talle puutus näppu verest paakunud paber. Gallenreutteri vammus oli küll verd täis pritsinud, aga kuidas oli veri põue saanud? Melchior sõlmis vammuse paelad lahti ja uuris tapetu keha.

“Kuidas see teie müürseppmeister siia sai? Kas temal oli siia mingit asja või?” nõudis Dorn samal ajal müürsepaselli käest.

“Püha Viktori nimel, seda ei oska mina üldse arvata,” ahastas too. “Ja ma ütlesin kohe, et ega see head õnne ei too, ja ei toonudki ...”

“Et mis ei too head õnne?” hõikas Melchior laiba kohalt.

“Noh, et see, kui ehitusmeister nägi seda kirstu või kasti, mille me välja kaevasime, ja seal olid miskid kondid,” seletas poiss. “Ja see oli nagu otse vanade müüride all, mitte kalmistu koha peal, eks ole. Ja ta ütles, et vaatab ise, mis seal sees on, ja viiski ära selle. Ega see head õnne ei too, oleks tulnud lasta kirikhärral ümber matta need kondid.”

“Mis kondid need siis olid?” nõudis Melchior. Ta sikutas paakunud paberi Gallenreutteri põuest välja, silus sirgeks ja lasi silmadega üle. Sellel seisis neli rida kiiruga kritseldatud kirjas, Melchior ei saanud neist esialgu suuremat aru, veri oli ridade algustähed enda alla matnud.

Müürsepasell aga seletas samal ajal, et ega nemad Oleviste juures ju ei tea, mis kondid need seal olid. “Eks nad inimese kondid olid, seal, kus vana kirik oli seisnud. Aga isand Gallenreutter viis minema ja ... Ei mina tea.”