Ma olen kohanud mitut inimest, kes põlgavad M.I.A?t, põhjendusega, et M.I.A on “mingi hipsterite muusika”. Ja needsamad inimesed on mõned tunnid hiljem avaldanud vaimustust Brooklyni duo Sleigh Bells üle. Kui originaalne, kui äge, kui värske!

Et M.I.A ja Sleigh Bells on füüsiliselt seotud – M.I.A haaras nad isikliku plaadifirma N.E.E.T alla duo kontserdi kogemise järel, tandemi meespool Derek E. Miller produtseeris ühe laulu M.I.A viimasele albumile –, võib joonelt kõrvale jätta. Oluline on, et nii M.I.A kui Sleigh Bells on totaalselt hipster-muusika ja totaalselt sarnased.

Nagu nende plaadifirma-bossi materjal on ka Sleigh Bellsi looming omal kombel militaristlik. Selline barrikaadidele kutsuv, paukuv, rusikatega õhku lööv, taltsutatud, aga vali agressiivsus, mille loomiseks ei kasuta nad just ülemäära palju vahendeid ja helisid. Live’is astub Sleigh Bells su ette mikrofonil (võluv Alexis Krauss) ja kitarril (seesamane Derek E. Miller, bändi lugudekirjutaja ja produtsent), et tühi lava läptopilt plärtsuvate elektrooniliste rütmide saatel hüplemise ja vehklemisega täita. (Juhuslikult nägin neid suvel laval kahel korral, ja kui esimesel kohtumisel meenutas asi tõesti hipsteri-peavalu, siis pärast teist olin müüdud – ning õnnelik hipster.)

Sleigh Bellsi esikalbumi avab “Tell ’Em”. Poolik automaadivalang ja väuguv kitarrikäik, millele astuvad peagi ligi alarmlikud sündisaundid, veel rohkem vinguvamaid kitarre ja Alexise plikalikult kekslev laul. Ja selline ongi lihtsustatult Sleigh Bellsi lugude mudel, vorm, mis kordub läbi plaadi. Need lood on nagu skeletid, mängulised sõjakad skeletid pooleli jäänud elektro või metali või elektro-metali lugudele.

Variatsioone siiski leidub. “Run the Heart” vetrub märksa südamlikumalt, “Rill Rill” on lausa õrnalt helisev tüdrukutepop, laul “Kids” on puhas M.I.A. Ja siis muidugi plaadi lõpuosas ohjeldamatult lokkama hakkavad kõrgsageduslikud helid. Sleigh Bells kasutab neid sõna otseses mõttes füüsiliselt kuulmekanaleid kraapivaid helisid nii rütmide, viisimoodustiste loomiseks, nagu näiteks mikro-house’is, kui ka niisama huligaansele hooletusele ja jultumusele osutamiseks. Pisikeses ruumis hästi valjult “A/B Machinesi” kuulamine võib tõega tekitada tunde, et sinult kraabitakse nahka maha.

Tänan väga, Sleigh Bells. Ma juba hakkasingi kahtlustama, et olen ma hipster või kes ma selline olen. Mis siin ikka punnitades kinni hoida, siin on 9