Tahtmatult sotsiaalne: Vaino Vahing on oma isikliku päevaraamatuga loonud ajastu dokumendi. Pildil: Vahing võtab vastu Tuglase preemiat.

Vaino Vahing
"Päevaraamat" II
Vagabund. Tallinn, 2007. 278 lk.

Vaino Vahingu "Päevaraamat" II, järg esimesele päevaraamatule, mis ilmus paar aastat tagasi, on kohustuslik lugemine mitmes mõttes. See on raamat kõigile, kes esiteks: tahavad midagi teada intellektuaalsest elust Nõukogude Eestis 1970ndail -1980ndail; vaimuelust Tartus tol ajal ja legendaarsest Tartu vaimust; loovisiku kui niisuguse - ja Vaino Vahing on selle inimgrupi arhetüüpne esindaja - siseheitlustest; lisaks on see raamat dessert neile, kes oskavad hinnata seltskondlikku klatši Eesti aastatetaguse ja osalt praeguseni tegeva loovintelligentsi kohta.

Kuigi tegemist on ­sisetsensuuri läbinud tekstiga - mingeid erilisi ­in­tiimsusi, mõne erandiga, päevikust ei leia -, on Vahing ometi ülimalt halastamatu nii iseenda kui oma lähedaste suhtes. Kirjeldatud perioodil olid Vahingu elus segased ajad, süvenev alkoholism võimendas loomingulist kriisi, jätkus professionaalne dilemma: psühhiaatritöö versus kirjanikutöö, ka halvenev tervis andis tunda. Pisut üle neljakümnene, teeb Vahing päevikus lausa lõpparvet oma eluga. Lagunes abielu Maimu Bergiga ja kooselu Heli ­Vahinguga on heitlik (need kirjeldused on vahest päeviku jõhkraim osa). Omaette teema on suhted tütar Juliaga (nüüd Julia Laffranque, riigikohtunik ja kõrge ametnik Euroopa Liidu õigusstruktuurides).

Vaatamata kõigele valmisid Vahingul tol ajal näidend Jaan Oksast "Mees, kes ei mahtunud kivile" ja "Faehlmann", koos Kõivuga kirjutati romaani "Endspiel".

Kuigi Vahing pole kunagi tahtnud olla "sotsiaalne", on tema tekstist tahtmatult saanud ajastu dokument. See on väärtuslik, kui mitte kultuslik, juba täna, aga kujutan ette, et viiekümne aasta pärast on Vahingu päevaraamat kohustuslik kirjandus gümnaasiumis. Realistlike detailidega isiklik, ent üldisemas plaaniski õpetlik lugemine sellest, kuidas Nõukogude Eestis intellektuaal ja looja tegelikult elas. Et vaatamata haledale olmele oli võimalik intellektuaalne ja loominguline kõrgepinge. Mis hämmastab, on Vahingu lausa maniakaalne huvi vaimumaailma vastu ja teadmistejanu (kust küll see pauer sellise intensiivse suhtlemise ja joomise kõrval?): märkmed sellest, mida peaks lugema, ja mida loetakse, millest mõeldakse ja räägitakse. Noorem lugeja, kes on oma pildi nõukogude Eesti elust pannud kokku näiteks Kilmi-Reinumäe "Sigade revolutsiooni" või mõne muu (igati õnnestunud) paroodia põhjal ega taipa veneaegse elu mitmeplaanilisust, võib Vahingu päevikust lausa segadusse sattuda. Kehtis ju nõukogude kord, aga loetakse Freudi, Jungi, Frommi ja Nietzschet, mis raamatukogudes olid piiratud ligipääsuga erifondides, lehitsetakse mingit Hamburgische Dramaturgied, mida kuskil ei müüdud, lisaks vene ja eesti keelatud kirjandust, mõeldakse zeitgeist'ist ja antipsühhiaatriast.

Lisaks kirjanduselu ja olmeteemalistele märkmetele on teadagi hindamatud Vahingu märkmed tegevusest (kohtu)psühhiaatrina.

Hea pildi saab ka loovintelligentsi privileegidest poliitilise surutise ajal: missugune oli näiteks ajakirjanduse suhe kultuuri (Edasi peatoimetaja Mart Kadastik tellib Vahingult isiklikult telelavastuse "Tabamata ime" retsensiooni), kuidas reisiti loominguliste tuusikutega Krimmis, käidi Moskvas Suures Teatris ja mujal. Muu hulgas käis Vahing komandeeringul ära Siberis Baikali-Amuuri magistraali löökehitusel (BAMil). Reisiti siiski ka raudse eesriide taga välismaal, Vahing on talletanud fakte nii arstide (Zupping Genfis) kui kirjanike ja teatritegelaste kohta (Vanemuine Rootsis, Maimu Berg Saksa DVs ja mujal).

Kuigi Vahing kirjutab oma päevikus pidevast rahapuudusest, makstakse loomingu eest siiski hästi: võib lugeda, et näidend Oksast tõi talle sisse üle 1000 rubla (keskmine kuupalk vene ajal oli 100-150 rubla) ja et ­tõlgete eest on saadud poone (see on raha, mille eest sai eripoodidest välismaa asju). Mõnus detail: Vahingul on dilemma, et kui anda see raha Maimu Bergile alimentideks, ei saa ta endale osta kevadmantlit. Mõnigi arst ja kirjanik sai tollal erilise privileegina autoostuloa (Vahing raevutseb Maimu Bergi teemal, et viimane pressivat välja alimente, et osta Žiguli luks).

Ei maksa seega arvata, et nõukogude ajal olid loojad vaid eeterlikud olendid ning neil madalaid materiaalseid huvisid ei olnud; ikka tekitas vimma, kui keegi elas paremini, sai korteri (vene ajal nimelt saadi ega ostetud kortereid) või rohkem raha.

Jääme kärsitusega ootama päevaraamatu järgmist osa!