25.01.2008, 00:00
Vahing 1974–1984: kirjanik, psühhiaater, mees ja isa
Vahingu päevik ilmutab ülimat halastamatust iseenda ja oma lähedaste suhtes, leiab Barbi Pilvre.
Vaino Vahing
“
Päevaraamat
”
II
Vagabund. Tallinn, 2007. 278 lk.
Vaino
Vahingu “Päevaraamat” II, järg esimesele
päevaraamatule, mis ilmus paar aastat tagasi, on kohustuslik lugemine
mitmes mõttes. See on raamat kõigile, kes esiteks: tahavad midagi
teada intellektuaalsest elust Nõukogude Eestis 1970ndail
–1980ndail; vaimuelust Tartus tol ajal ja legendaarsest Tartu vaimust;
loovisiku kui niisuguse – ja Vaino Vahing on selle inimgrupi
arhetüüpne esindaja – siseheitlustest; lisaks on see raamat
dessert neile, kes oskavad hinnata seltskondlikku klatši Eesti
aastatetaguse ja osalt praeguseni tegeva loovintelligentsi kohta.
Kuigi tegemist on sisetsensuuri
läbinud
tekstiga – mingeid erilisi intiimsusi, mõne erandiga,
päevikust ei leia –, on Vahing ometi ülimalt halastamatu nii
iseenda kui oma lähedaste suhtes. Kirjeldatud perioodil olid Vahingu elus
segased ajad, süvenev alkoholism võimendas loomingulist kriisi,
jätkus professionaalne dilemma: psühhiaatritöö versus
kirjanikutöö, ka halvenev tervis andis tunda. Pisut üle
neljakümnene, teeb Vahing päevikus lausa lõpparvet oma eluga.
Lagunes abielu
Maimu Bergiga
ja kooselu
Heli
Vahinguga
on heitlik (need kirjeldused on vahest päeviku
jõhkraim osa). Omaette teema on suhted tütar Juliaga
(nüüd
Julia Laffranque
, riigikohtunik ja
kõrge ametnik Euroopa Liidu õigusstruktuurides).
Vaatamata
kõigele valmisid Vahingul tol ajal näidend
Jaan
Oksast
“Mees, kes ei mahtunud kivile” ja
“
Faehlmann
”, koos Kõivuga kirjutati romaani
“
Endspiel
”.
Kuigi Vahing pole kunagi
tahtnud olla “sotsiaalne”, on tema tekstist tahtmatult saanud
ajastu dokument. See on väärtuslik, kui mitte kultuslik, juba
täna, aga kujutan ette, et viiekümne aasta pärast on Vahingu
päevaraamat kohustuslik kirjandus gümnaasiumis. Realistlike
detailidega isiklik, ent üldisemas plaaniski õpetlik lugemine
sellest, kuidas Nõukogude Eestis intellektuaal ja looja tegelikult elas.
Et vaatamata haledale olmele oli võimalik intellektuaalne ja
loominguline kõrgepinge. Mis hämmastab, on Vahingu lausa
maniakaalne huvi vaimumaailma vastu ja teadmistejanu (kust küll see pauer
sellise intensiivse suhtlemise ja joomise kõrval?): märkmed
sellest, mida peaks lugema, ja mida loetakse, millest mõeldakse ja
räägitakse.
Noorem lugeja, kes on oma pildi
nõukogude Eesti elust pannud kokku näiteks Kilmi-Reinumäe
“
Sigade revolutsiooni
” või mõne muu
(igati õnnestunud) paroodia põhjal ega taipa veneaegse elu
mitmeplaanilisust, võib Vahingu päevikust lausa segadusse sattuda.
Kehtis ju nõukogude kord, aga loetakse
Freudi
,
Jung
i,
Frommi
ja
Nietzschet
, mis
raamatukogudes olid piiratud ligipääsuga erifondides, lehitsetakse
mingit Hamburgische Dramaturgied, mida kuskil ei müüdud, lisaks vene
ja eesti keelatud kirjandust, mõeldakse zeitgeist’ist ja
antipsühhiaatriast.
Lisaks kirjanduselu ja olmeteemalistele
märkmetele on teadagi hindamatud Vahingu märkmed tegevusest
(kohtu)psühhiaatrina.
Hea pildi saab ka
loovintelligentsi privileegidest poliitilise surutise ajal: missugune oli
näiteks ajakirjanduse suhe kultuuri (Edasi peatoimetaja
Mart
Kadastik
tellib Vahingult isiklikult telelavastuse
“
Tabamata ime
” retsensiooni), kuidas
reisiti loominguliste tuusikutega Krimmis, käidi Moskvas Suures Teatris ja
mujal. Muu hulgas käis Vahing komandeeringul ära Siberis
Baikali-Amuuri magistraali löökehitusel (BAMil). Reisiti siiski ka
raudse eesriide taga välismaal, Vahing on talletanud fakte nii arstide
(Zupping Genfis) kui kirjanike ja teatritegelaste kohta (Vanemuine Rootsis,
Maimu Berg Saksa DVs ja mujal).
Kuigi Vahing kirjutab oma
päevikus pidevast rahapuudusest, makstakse loomingu eest siiski
hästi: võib lugeda, et näidend Oksast tõi talle sisse
üle 1000 rubla (keskmine kuupalk vene ajal oli 100–150 rubla) ja et
tõlgete eest on saadud poone (see on raha, mille eest sai
eripoodidest välismaa asju). Mõnus detail: Vahingul on dilemma, et
kui anda see raha Maimu Bergile alimentideks, ei saa ta endale osta
kevadmantlit. Mõnigi arst ja kirjanik sai tollal erilise privileegina
autoostuloa (Vahing raevutseb Maimu Bergi teemal, et viimane pressivat
välja alimente, et osta Žiguli luks).
Ei maksa seega arvata,
et nõukogude ajal olid loojad vaid eeterlikud olendid ning neil madalaid
materiaalseid huvisid ei olnud; ikka tekitas vimma, kui keegi elas paremini,
sai korteri (vene ajal nimelt saadi ega ostetud kortereid) või rohkem
raha.
Jääme kärsitusega ootama päevaraamatu
järgmist osa!