Olen ise olnud arvutimängur juba 90ndate keskpaigast, kui ilma tegid “Doom”, “Duke Nukem” ja “Warcraft”. Olen näinud nende mängude tõusu ja surma ja mõne puhul ka taassündi. Olen veetnud pikki unetuid öid, ajades taga pahalasi rollimängu “Lord of the Rings Online” fantastilises keskkonnas. Kuid seda poleks ma iialgi uskunud, et saabub päev, mil mängin Facebookis. Aastake tagasi oli kuulda, et Andra Veidemann kasvatab seal mängus “FarmVille” banaane või kurat teab mida. Fuih!

Ent ometi see juhtus. Facebooki mängud teevad võidukäiku ja ka minusugune paadunud purist langes ohvriks. Mingil hetkel hakkasin tähele panema, et mu Facebooki uudisvoogu ilmuvad sõber Fagira tobedad abipalved saata talle kapsaid või muud seesugust. Üldiselt kustutasin neid ja õppisin hiljem ka blokeerima, aga mingil hetkeajendil klõpsasin neist ühele nõustuvalt ja sattusin “Café Worldi”.

Kui ma siin juba olen, mõtlesin, vaatan, mis see selline on. Selgus, et tegemist on mänguga, kus sa ehitad välja oma restorani, paigutades sinna toolid-lauad ja dekoratsioonid, ning saad siis mängu edenedes ligipääsu aina vingematele ja kiiremini küpsetavatele ahjudele ja muule varustusele. Iga päev tuleb aga oma ahjudes küpsetada roogi, millest igaühel on kindel valmimisaeg — näiteks 1 või 8 või 24 tundi. See aga tähendab, et roog tuleb kindlal ajal ahjust välja võtta ja klientidele serveerida. Nii iga päev. Raha eest on võimalik asjade sujumist parandada. Paljud kasutavad seda. Ma võtsin hoiaku, et raha ma ei kuluta, ja olen seda säilitanud.

“Siin õpin ma maailma roogade nimetusi ja koostist,” põhjendasin endale mängu jätkamist päevast-päeva. Tõsi, sain teada, mis asi on tikka masala, aga umbes sellega targenemine ka piirdus.

Kõige tüütum on Facebooki-mängude juures see, et mida rohkem sa mängid, seda rohkem suunab mäng saatma sind oma Facebooki-sõpradele abipalveid. Kui nad vastavad, saad mingi “eluks vajaliku” komponendi, mis sul näiteks on uuest reaktiivlennukist mängus “Empires and Allies” just puudu. Teiste tüütamine on ainus võimalus jubinaid saada. Mängu tegijate loogika järgi on kõik selge — nii meelitatakse uusi mängijaid juurde. Alternatiiv on reaalse raha eest nänni osta.

Olles ise mänguspämmi kogenud, mõistan suurepäraselt, et ma ei tohi kõigile oma 700 sõbrale spämmi saata, saati veel iga päev. Seepärast võtsin kasutusele nõksu — tegin Facebooki sõprade grupid, kes üht või teist mängu mängivad, ja saadan spämmi ainult nii. Vahel otsin ka Facebookist spetsiaalselt mängu-sõpru. Selleks on seal vastavad foorumid, kuhu postitatakse pidevalt “add me” ehk “lisa mind”. Palju mul neid pole, nii paarkümmend.

Olen proovinud veel päris mitut mängu, näiteks allmaailmateemalist “Mafia Warsi”. Populaarseimat, “FarmVille’i” pole ma põhimõtteliselt näppinud. Kuid populaarsuselt teine on linna ehitamise ja majandamisega seotud “CityVille”, mida aeg-ajalt “toksin”. Suurim ootus oli Sid Meieri “Civilizationi” Facebooki-versiooni osas, kuid sotsiaalvõrgustikus kukkus see “päris” mängumaailma intelligentsema osa vaieldamatu tipp üsna imelik välja. Loobusin, nagu nii mõnestki teisest, mida lihtsalt huvi pärast proovisin. Kui esimeste kordadega kaasa ei haara, siis läheb prügikasti. Mängutootjad aga promovadki uusi mänge edukalt just teiste mängude mängijatele, sest varem või hiljem kipub inimene igast asjast tüdinema ja midagi uut tahtma.

Mu lemmikmänguks on kujunenud “Dragons of Atlantis”, sest seal ei ole kellelegi vaja mingit spämmi saata. Ka on sellel mängul olemas rollimängu elemendid. Mängijal on oma kindlus, milles ta arendab oma pealinna ja selle satelliitlinnu. Igas neist tuleb eri funktsioonidega hoonete arv teatavasse tasakaalu viia ning linnades siis kõiksugu elukatest koosnevat sõjaväge arendada. Mängu sees tuleb liituda ka mõne gildiga, et siis ühiselt midagi teha. Olen ise olnud ühe gildi juht, kuid liitsin selle hiljem edu nimel mängu võimsaima gildiga. Kõige põnevamad “Dragons of Atlantises” on mängijatevahelised lahingud — saad rünnata teist mängijat, mitte arvuti genereeritud kolli. Tekib inimlik mõõde, ka eksimuste ja tunnete osas. Facebookis on meil oma salajane gildisait ja vestlustuba. Kui ameerika kamraadid magama lähevad, saan neile seal head ööd soovida. Ent päriselt on omavaheline suhtlemine vajalik vaenulike gildide ründamise koordineerimiseks.

Ent miks ma üldse Facebookis mängin? Põhjusi on mitu.

Olulisim on ehk ajafaktor. Facebooki-mänge on võimalik mängida nii, et ühele mängule ei kulu üle viie minuti päevas. Muidugi, kui mängida korraga mitut mängu, siis läheb kauem. Ent igal juhul on see kontrollitav ja ajaraisk on viidud miinimumini. Minu jaoks toimib see igatahes stressimaandajana, nii et päris loobuda ma neist mängudest ei taha.

Teiseks. Kui kunagi maksin veebipõhise “Lord of the Rings Online’i” eest umbes 15eurost kuutasu, siis Facebooki-mängud on põhimõtteliselt tasuta. Paistab, et see ongi valitsev trend — mäng on suures ulatuses tasuta, aga boonuste eest tuleb maksta. Seda teed on tänaseks läinud ka seesama “Lord of the Rings Online” ja nii mõnedki teised võrgupõhised mängud. Kuhu aga mängumaailm areneb siis, kui Facebook on vallutatud? Analüütikud ennustavad järgmist lainet mobiilsetesse seadmetesse. Oh ei!Zynga: Facebookist börsilePraegu ilma tegev internetipõhiste arvutimängude mudel, mille järgi mängimine on tasuta, raha eest saab osta lisavidinaid ja täiendusi, on nii edukas, et põhiline Facebooki-mängude tootja Zynga läks möödunud aasta detsembris börsile. Tõsi, oodatust kehvemate tulemustega, kuid siiski: aktsiate müügist genereeriti miljard dollarit, firma väärtuseks arvatakse vähemalt seitse miljardit dollarit.

Erinevalt paljudest internetifirmadest on Zynga kasumit tootev ettevõte. Ainuüksi mullu oli üheksa esimese kuu käive 829 miljonit dollarit (virtuaalset nänni ostvad Facebooki kasutajad andsid sellest 94%) ehk kaks korda rohkem kui aasta varem ja puhastulu 31 miljonit dollarit. Seejuures kasseerib Facebook kolmandiku Zynga brutosissetulekust.