10.07.2009, 00:00
Vaikiva ajastu valus lõpp Soomes
Vabadussõja Võidusammas on juba ammu enne valmimist äratanud
kiivast keskustelu eestlaste hulgas. Seetõttu polnud üllatus, et
monumendi avamise järel ei jätnud Soomes tegutsev väike, kuid
aktiivne Safka-nimeline Eesti-vastane vaenurühm kasutamata jälle
üht võimalust eestlasi röögatus natsiorgias
süüdistada. Seda, nagu ikka, üksikute eesti poliitikute ning
kultuuri-inimeste vastu isiklikult suunatud labase sõimu saatel.
Safka aktiviste peetakse Eestis õigustatult klounideks,
eurovalimistel kokku saadud tuhatkond häält ei räägi nende
suurest soosingust Soomeski. Siiski seondub nende lavastatud, nüüd
umbes aasta jätkunud “antifašistliku”
püsietendusega eestlase jaoks üllatavaid seiku. Näiteks saame
lugeda rõvedusi Võidusambast “natsierektsioonina” ja
eestlastest “fašistlike kahjuritena” Soomes mitte enam
marginaalsetest üksikblogidest, vaid peavoolumeediaks peetava
võrgulehe Uusi Suomi lehekülgedelt – küll toimetamata
blogosfäärist, aga siiski võrgulehe katuse alt ja selle
esilehelt avanevate linkide kaudu.
Lisaks on propagandistide
töövilju püüdnud Eestis legitimeerida sotsioloog Mikko
Lagerspetz, kes Sirbi (24.04.09) pamfletiarvustuses heitis eestlastele ette, et
nood Leena Hietaneni ja Johan Bäckmani tööd tõsiselt ei
võta – professori sõnul olevat neil “vigadest”
(nagu okupatsiooni eitamine) hoolimata Eesti ühiskonna kohta olulisi asju
öelda.
Seda arvamust ei jaga sugugi kõik Soome
vasakintellektuaalid. Näiteks kirjanik Pentti Holappa on
Uutispäivä Demaris Soomes taasärganud nõukogudenostalgia
suhtes väga selgesõnaline: “Paneb imestama, kuidas meil
leidub selliseid aktiivseid inimesi nagu Johan Bäckman, kes julgevad
kaitsta aastakümneid kestnud Venemaa siseterrorit. [...] Usun, et
Lääne-Euroopas ennetaks juba elementaarne kõlblikkus sellise
käitumise.”
Soomes käivitus laiem debatt Eesti,
ajaloo ja N Liidu teemal pärast Sofi Oksaneni ja Imbi Paju raamatu
“Kõige taga oli hirm” avaldamist. Eesti ajaloost
rääkimine paljastas soomlaste oma ajalooga seotud ja pikaaegse
vaikimisega varjatud haavad, mis lisas nii rünnakuid Eesti vastu kui ka
kriitikat omaenda soometunud mineviku kohta. Mitmed tippajakirjanikud esitasid
küsimuse “miks Eestist on Soomes nii raske rääkida?”
ning leidsid vastuseid soomlaste valulikus suhtes oma ajaloo ja
idapoliitikaga.
Helsingin Sanomate kultuuritoimetaja Saska
Saarikoski vastas artiklis “Petetud põlvkond”
(“Kusetettu sukupolvi”, HS 09.04.09), et Soomes loodi 1970ndatel
nii õpikutes kui meedias täiesti vale pilt mitte ainult N Liidust,
vaid ka Soome enda minevikust. Õpetati, et Soome oleks võinud
talvesõja ära hoida, kui ta osanuks N Liiduga õigesti
suhelda. Eestist ei tohtinud rääkida, “sest 1939 vale oli YYA
(st Soome–NL sõpruse, koostöö ja vastastikuse abistamise
lepingu) poliitika nurgakivi. Oli tähtis tõestada, et N Liit ei
tahtnud kunagi Soomele halba. Sõja põhjus oli usalduse puudumine,
ja YYA ülesanne oli hoolitseda usalduse säilitamise eest. Kui
õpikutes oleks öeldud, et Eesti usaldas N Liitu 1939, oleks YYA
valelt põhi alt ära kukkunud.”
Eesti ajaloo
kerkimine päevakorda asetas niisiis luubi alla selle, millesse üks
terve soome põlvkond on uskunud või teeselnud uskuvat, et mitte
mainest ja töökohast ilma jääda.
Soomes on
endiselt palju neid, kellel on raske tunnistada, et senised suhted ei p
õhine vaid osaval diplomaatial ja mõistlikul pragmatismil, vaid
ka valel. Eesti “väikevennast” sai Soomes üllatuslikult
see laps, kes ütles välja, et keiser on ammu juba alasti olnud.
See tekitas segadust ja viha, kuid teisalt ka imetlust nende hulgas,
kes on vanadest mõttekrampidest vabamad. YYA minevik selgitab, miks
nõukogulikku vaenuõhutamist eestlaste aadressil peetakse Soomes
aktsepteeritavamaks kui muud rühmaviha õhutamist. Kui kolmanda
maailma rahvaste vastu suunatud vähimgi vaenuavaldus saab poliitikute,
inimõiguslaste, vähemuste ombudsmanide ja meedia poolt kohese
vastulöögi, siis eestlaste vastane rõve sõim
jätkub soomekeelses avalikus ruumis segamatult.
Paju ja
Oksaneni raamatu avaldamise aegu pidasid mitmed peavoolu meediumid vajalikuks
kuulata kirjanike kõrval ka neid, kelle sõnul jutt Eesti
okupatsioonist on “natslik konspiratsioon”. Seda põhjendati
demokraatliku meedia tasakaalustatusega, ehkki rassistidele vastavat
“teise arvamuse” eelist üldiselt ei pakuta. Ajakirjanik Hannu
Marttila sõnul on selline perversne tasakaalustatus nihilistlik: kes
kuulaks Euroopas neid, kelle jaoks jutt holokaustist on vaid
“bolševistlik konspiratsioon”? Kaksikmoraal osutab, et ehkki
ausa ajalookirjutamise ja vaba Eesti poolt on sõna võtnud mitmed
arvamusliidrid, pole YYA-meeleolud ega suurvennalik hoiak lõunanaabri
vastu Soomes päris kadunud.
Nii mõnigi meist usub, et
Eesti ja Soome sõprussuhted on nii tihedad, et need kestavad enamgi kui
üksikute leninlikku minevikku juurdunud tigedike laimukampaaniad. Kirglik
debatt ajaloo üle on hetkel vaibunud, kuid safkalased jätkavad
uskliku järjekindlusega orwell’likke “vihkamise
minuteid”, kus juudinäoga rahvavaenlase Emmanuel Goldsteini
asendavad eestlased ja eriti mõned eesti soost naised. Soome üldsus
suhtub vaenajatesse põlgusega, kuid poliitilis-akadeemilise eliidi
valikuline sallivus selles osas jääb Soome ühiskonna
häbiplekiks nii kaua, kui etendus kestab.
Raudeesriide tagant
TV-ekraanilt Soomet kui paradiisi vaadanud eestlastel on raske mõista,
kui sügav oli Soome vaikiv ajastu. Debatt soometumisest on alles alanud,
osalt eestlaste kaasmõjul. Nagu Eestis on ka Soomes neid, kes sooviksid
seda debatti ära hoida. Oluline on, et uue ettevaatlikkuse laine ei
vaigistaks arutelu juba eos ega tooks endisaegade lämmatavat hirmu
vaenukülvajate kaudu ka Eestisse. Lõpuks oleme ju samas paadis,
sõltumata sellest, kas eelistame seda kõigutada või
seisvates vetes paigal hoida.