Vaikus kui sügavuse märk

Mauno Meesit

“Closer”

(Grainy Records)



Mauno Meesit on oma plaadile kirjutanud saatesõna, milles räägib nii: “Ma tahtsin tabada, mida ma tunnen siis, kui istun üksi kitarriga vaikses pisikeses toas ja laulan ainult endale.” Ja ta lisab: “Ma salvestasin need lood nii lähedalt ja vaikselt, et te võite tunda, justkui ma laulaksin teie kõrval.” (Just sellepärast ongi plaadil just seesugune nimi – “Closer”.) Ma usun Meesiti siirusse, aga tema väidet ennast vist mitte.

Esiteks, “Closer” on pigem tunnete kaitsmiseks ja mitte nende väljendamiseks sündinud muusika. See plaat on turvaline, solipsistlik maailm, kuhu meid tegelikult sisse ei lubata – siinsed paremad lood, näiteks “Rain Song” või “Dear Dawn”, on peaaegu ekspressiivsusepuhanguiks valmis, kuid siinsed laulud on ehitatud üles nii, et miski tegelikult ei kumuleeru. On detailid, aga pole kihistusi, ja need detailid rohkem suretavad, kui äratavad ellu.