Fosset on kriitikud austanud erinevate võrdlustega – küll on ta “uus Ibsen”, “uus Beckett”, “uus Pinter”, aga ka poeetilisemalt “vaikuse helilooja”, “teadmatuse poeet” jne. Räägitakse Fosse lummusest ja mõistatuslikkusest, teksti sugestiivsusest, kus isegi vaikus võib mõjuda kurdistavalt ja pimedus helendavalt. Räägitakse kargest põhjamaisest müstitsismist ja teksti ainulaadsest rütmist, justkui muusikalisest vormist. Autorit ennast, kes Areenile Norra linnast Bergenist väga kiiresti vastab, kõik see melu enam ei häiri. Võltstagasihoidlikkust härra Fosse samuti ei evi – ta on alati olnud oma kirjutatu kvaliteedis kindel ega hakka seda salgama. “Niisugused võrdlused on ajakirjanikele ja kriitikutele ilmselt vajalikud, sest lugejatele on lihtsam serveerida tundmatut suurust tuntud nimedega sidudes. Aga eks ma olen parema meelega muidugi vaikuse helilooja kui uus Ibsen – sellest viimasest, olgem ausad, olen ma juba pisut tüdinud – see pole nagu päriselt aus ei minu ega Ibseni suhtes,” kinnitab ta e-kirjas.

Kuid seda, kust kõik need raamatud ja näitemängud tulevad, ei oska ta paremini selgitada, kui et ta läheb teadmatusse ja tuleb sealt teadmisega tagasi. “Ma ei tea, kust see kõik tuleb, ma kirjutan ja see kõik juhtub minu sees, kui ma kirjutan,” tunnistab Fosse, kellele kuulub ütlus, et “kirjutada, see tähendab kuulata”. Aga mitte kuulata pealt inimeste omavahelisi vestlusi trammis või lennukis, ei. “Inimesed mõtlevad tihti, et kirjutamine on viis ennast väljendada, või siis nad uurivad mingit teemat süvitsi ja siis kirjeldavad seda. Minu jaoks ei ole kirjutamisel midagi pistmist ei eneseväljenduse ega reaalsuse kirjeldamisega. Ei, kirjutamine tähendab kuulamist, elu kuulamist. Veelgi täpsemalt – elu vaimsuse kuulamist.”

Fosse tegelaskujud, olgu siis raamatuis või näidendeis, on enamasti palju läbi elanud, kohanud oma teel mittemõistmist ning hakanud eneses ja ümbritsevates kahtlema. Sestap on lugeja-vaataja esmaseks väljakutseks püüda neid mõista. Selle kohta, mis teeb elamise ühiskonnas mõnikord nii talumatuks, et inimene ei näe muud väljapääsu kui tõmbuda endasse, sulguda, sootsiumist eralduda, on Fossel selgus olemas. Asi pole niivõrd selles, et teineteisemõistmine oleks ülepea võimatu, vaid et üksindus, valu ja ahastus on inimolemise põhiosad, täpselt nagu armastuski. “Ma arvan, et siin on pistmist pigem inimese eksistentsi hapruse tajumisega, ja muidugi surmaga. Ja põhjust maksab otsida ka inimvaimu suuruse ja elu jõhkruse vastasseisust.”

Tudengiaastatel töötas Fosse ka ajakirjanikuna. Talle meeldis see amet, mis õpetas talle muu hulgas, et sellest, kuidas sa ennast tunned, kirjutise kvaliteet ei sõltu. Õigupoolest avastas ta, et mida halvemini ta ennast tundis, seda paremini ta kirjutas! Aga kõik see sotsiaalne elu, mida ajakirjanik taluma peab, ei istunud erakliku loomuga autorile mitte üks põrm.

Kui uurin, kas ta ikka veel püüdleb rahu ja tasakaalu poole, või on ta selle juba kirjutamises leidnud, vastab ta kärmelt: “Kirjutamine on minu vastu alati kena olnud, ma ei tunne ennast kirjanikuna tühjana, seda mitte. Aga loomulikult ma otsin rahu! Ma ei ole õnnelik inimene.”

Suhe vaikusesse on autoril kahetine – vaikusel, komal, pausil, ootusel on Fosse loomingus tähtis roll. Aga vaikus iseenesest ei ole ei hea ega halb. Jutustan talle oma kogemusest ühel filmifestivalil, mil ma ei rääkinud terve nädala jooksul mitte kellegagi sõnakestki. See oli omapärane kogemus. Fosse teab, millest ma räägin: “Noorena ma veetsin ühe talve Ateenas, samamoodi, peaaegu mitte kellegagi kõneldes. Teist sellist talve ma enam üle elada ei taha. Jah, mingi piirini on see avardav kogemus, päevad muutuvad omamoodi abstraktseteks, see tunne on vägev.”

Fosse retsept oma igapäevaeluga rahulolematutele kõlab aga järgmiselt: “Igaühele meeldib miski, igaüks armastab midagi. Jää selle juurde. Ja ignoreeri kogu ülejäänud jama. Shakespeare’ilt laenates – “…jääb vaid vaikus”.”


“Üks suvepäev” Theatrumis


“Üks suvepäev” on mereäärne lugu. Naine ja mees lahkuvad linnast, et viia ellu oma unistus: elada omaette, ilusas kohas, fjordi kaldal. Siia toob neid igatsus vaikuse ja rahu järele, soov eemale maailmast, selle suhete segapuntrast ja kärast. Kuid selgub, et vaikuski võib kanda eneses rahutust...


Mängivad Mare Peterson, Maria Peterson või Laura Peterson, Eva Eensaar või Anneli Tuulik, Ott Aardam või Helvin Kaljula, Andri Luup või Marius Peterson.