01.11.2007, 00:00
Valerie Hemingway „Sõnnidega võidu. Minu aastad Hemingwaydega."'
Valerie Hemingway
“Sõnnidega võidu. Minu aastad Hemingwaydega”
Tõlkinud Karin Suursalu.
Sinisukk, 2007. 256 lk.
1940ndatel nunnakloostris rasketes oludes kasvanud iirlannal Valerie Hemingwayl on tänu seiklushimule, kirjandushuvile ja heale juhusele olnud pikk ja põnev elu, mis on teda lähedalt kokku viinud paljude andekate inimestega.
Neist tuntuim on kindlasti Ernest Hemingway, keda 19aastane Valerie 1959. aastal intervjueerima läks. Kirjanikuhärra kiindus algajasse ajakirjanikku, aga siit ei tasu midagi edasi mõelda, memuaari andmetel jäi nende vahekord platooniliseks ja jõudis vaid paari “karukaisutuse” ning vanahärra lubaduseni valida viiendaks naiseks just Val. See plaan ei jõudnud aga teoks saada. Valerie palgati kuulsa kirjaniku sekretäriks ja nii nägi ta ülilähedalt nii Hemingway tormilist Hispaania- kui ka idüllilist ja lõpuks depressiivset Kuuba-perioodi.
Kultuuriloo prominente jookseb raamatust läbi vahest liigagi palju, läbivatest tegelastest tekib aga päris hea ettekujutus. Selle raamatu Ernest on soe, pehme ja südamlik Papa, kuigi geeniuse iseloomu raskemaid pooli ei ole just päriselt maha vaikitud. Hiljem paljude kirjastuste reklaamidirektorina töötanud Valerie’d võib muidugi kahtlustada osavas müüdiloomes. Eks Hemingway fännil on võimalus arvukaid biograafiad kõrvutades luua oma pilt: ka selle teose lõpus on ligi neli lehekülge viiteid Hemingway kohta kirjutatud raamatutele. Valerie võis ju valikuliselt üht-teist maha vaikida, aga mälestuste tundetoon näis siiralt soe.
Rohkem kahtlusi tekitab minategelase võime jääda igas olukorras absoluutselt mõistlikuks ja tasakaalukaks, eriti hilisematel keerulisematel eluperioodidel. Kuulsa perekonnanime sai Valerie tükk aega pärast Ernesti surma tolle kolmanda poja Gregoryga abielludes. Kirjeldused kooselust maniakaal-depressiivse transvestiidiga meenutasid mõnd moodsat suhteromaani.
Nagu tänapäeval kohane, võib raamatukangelanna edasise elu ja mõtetega tutvuda juba blogis: valhem.blogspot.com. Muu hulgas leiab sealt viite ka vaid paar kuud tagasi Smitshoniani ajakirjas ilmunud reportaažile, kus Valerie kirjeldab detailselt oma vastset käiku Kuubale Hemingwayde endisesse koju: Val väidab, et Ernesti vaimu tajub tänasel Kuubal tugevamini kui Fideli oma.
“Sõnnidega võidu. Minu aastad Hemingwaydega”
Tõlkinud Karin Suursalu.
Sinisukk, 2007. 256 lk.
1940ndatel nunnakloostris rasketes oludes kasvanud iirlannal Valerie Hemingwayl on tänu seiklushimule, kirjandushuvile ja heale juhusele olnud pikk ja põnev elu, mis on teda lähedalt kokku viinud paljude andekate inimestega.
Neist tuntuim on kindlasti Ernest Hemingway, keda 19aastane Valerie 1959. aastal intervjueerima läks. Kirjanikuhärra kiindus algajasse ajakirjanikku, aga siit ei tasu midagi edasi mõelda, memuaari andmetel jäi nende vahekord platooniliseks ja jõudis vaid paari “karukaisutuse” ning vanahärra lubaduseni valida viiendaks naiseks just Val. See plaan ei jõudnud aga teoks saada. Valerie palgati kuulsa kirjaniku sekretäriks ja nii nägi ta ülilähedalt nii Hemingway tormilist Hispaania- kui ka idüllilist ja lõpuks depressiivset Kuuba-perioodi.
Kultuuriloo prominente jookseb raamatust läbi vahest liigagi palju, läbivatest tegelastest tekib aga päris hea ettekujutus. Selle raamatu Ernest on soe, pehme ja südamlik Papa, kuigi geeniuse iseloomu raskemaid pooli ei ole just päriselt maha vaikitud. Hiljem paljude kirjastuste reklaamidirektorina töötanud Valerie’d võib muidugi kahtlustada osavas müüdiloomes. Eks Hemingway fännil on võimalus arvukaid biograafiad kõrvutades luua oma pilt: ka selle teose lõpus on ligi neli lehekülge viiteid Hemingway kohta kirjutatud raamatutele. Valerie võis ju valikuliselt üht-teist maha vaikida, aga mälestuste tundetoon näis siiralt soe.
Rohkem kahtlusi tekitab minategelase võime jääda igas olukorras absoluutselt mõistlikuks ja tasakaalukaks, eriti hilisematel keerulisematel eluperioodidel. Kuulsa perekonnanime sai Valerie tükk aega pärast Ernesti surma tolle kolmanda poja Gregoryga abielludes. Kirjeldused kooselust maniakaal-depressiivse transvestiidiga meenutasid mõnd moodsat suhteromaani.
Nagu tänapäeval kohane, võib raamatukangelanna edasise elu ja mõtetega tutvuda juba blogis: valhem.blogspot.com. Muu hulgas leiab sealt viite ka vaid paar kuud tagasi Smitshoniani ajakirjas ilmunud reportaažile, kus Valerie kirjeldab detailselt oma vastset käiku Kuubale Hemingwayde endisesse koju: Val väidab, et Ernesti vaimu tajub tänasel Kuubal tugevamini kui Fideli oma.