Valgustusaja Eesti pildid kaante vahel
Johann Christoph Brotze
"Estonica"
Koostanud Ants Hein, Ivar Leimus, Raimo Pullat, Ants Viires.
Estopol OÜ, 2006. 619 lk.
Projektijuhi ja vastutava toimetaja
Raimo Pullati initsiatiivil ning koostöös Läti
Teaduste Akadeemia ning Läti Akadeemilise Raamatukoguga ilmunud suurteos
on vaid osa Johann Christoph Brotze (1742-1823) kollektsiooni
üllitistest. On ju tegemist väga olulise
kultuuriväärtusega, mis haarab nii Läti kui ka Eesti ala 12.
sajandi lõpust kuni 19. sajandini. Brotze arhiivi tähtsaimasse ossa
"Sammlung verschiedener Liefländischer Monumente, Prospecte,
Münzen, Wappen etc." on koondatud tušijoonised ja akvarellid
ning kommentaarid rohkem kui 4600 objektist, kokku 3130 lehekülge
(lehekülje mõõtmed
33 x 21 cm), mis on ühendatud
kümnesse foolioformaadis nahkköitesse. Sellise tohutu materjali
koondamiseks kulus autoril 47 aastat (1771-1818).
Kes oli Brotze? Sileesia väikelinnas Görlitzis soolakaaluja perekonnas sündinud muinsustekoguja ja pedagoog. Õppimishimulise noormehena omandas ta juba varases nooruses joonistamistehnika ja -oskused. Pürgides usinasti hariduse poole, õppis ta usu- ja keeleteadust Görlitzi, Leipzigi ning Wittenbergi ülikoolis, viimases omandas ta ka filosoofiadoktori kraadi. Oma kunstiande arendamiseks õppis ta ka tehnilist joonestamist, mida ta oma hilisemas tegevuses suurepäraselt kasutas.
Ometi ei saanud temast õpetlast ega teadusemeest, küll aga lütseumiõpetaja kaugel Liivimaal. Töötas ta ju oma pikast elust 46 aastat Riias, peamiselt Karl XI rajatud lütseumis. Tema õpilaste hulk on aukartustäratav, ulatudes 2000 koolipoisini. Siiski polnud õpetamine ega õpilased see, mis talle veel sajandeid hiljemgi kuulsust toovad. Selleks oli hoopiski aastakümneid harrastatud kõrvaltegevus. Tegeles ta ju väga tulemusrikkalt vaimse ja materiaalse kultuuri ajaloo uurimisega, jättes järeltulevatele põlvedele seni veel täies mahus hoomamata pärandi. Tema üksikuid pilte publitseeriti juba 18. sajandi viimasel veerandil Gustav Bergmanni ja August Wilhelm Hupeli Liivi- ja Eestimaa ajaloo ülevaadetes, kuid ka mujal.
Oma kogumistööd tegi Brotze uskumatu entusiasmiga, joonistades üles kõike, mis oli talle kättesaadav. Samas töötas ta fotokaamera täpsusega, lisades joonistustele ka lühemaid või pikemaid selgitusi. Niisuguse kogu kokkupanek teeb Brotzest mehe, kelle teeneid Liivimaa muinsuste koguja ja uurijana on raske üle hinnata. Samas olgu lisatud, et tema kogus leiduvad materjalid on säilinud tänaseni võrdlemisi heas seisus. Ometi teeb aeg kõikide kogudega oma halastamatut hävitamismistööd. Seetõttu on igati arusaadav soov sellise unikaalse kogu publitseerimiseks.
Juba kaheksakümmend aastat tagasi tekkinud mõttest Brotze kogu trükis väljaandmisest on viimase neljateistkümne aasta jooksul suudetud realiseerida kolm köidet ning neljas on läti ajaloolastel kohe-kohe ilmumas.
Seetõttu oli ka Eesti köite ("Estonica") publitseerimine igati loogiline ja vajalik. Tegelikult planeeriski Läti Teaduste Akadeemia Eestit kajastava ainese koondamise ja väljaandmise Brotze publikatsioonide sarja viienda köitena. Saatus tahtis aga teisiti ning kokkuleppel kogu omava Läti Akadeemilise Raamatukoguga, kes olid nõus loovutama kõik Eestit puudutavate illustratsioonide elekt roonilised koopiad tasuta (sic!), hakkasid ki sellega tegelema Eesti ajaloolased eesotsas töörühma vaieldamatu mootori Raimo Pullatiga. Kokku kuulus aga töörühma koos tõlkide ja konsultantidega 25 inimest.
Sisuliselt ongi "Estonica" sarja viies köide, kuid ometi iseseisev väljaanne. Samas on see Riias ilmuvate köidetega formaadilt sarnane. Oluline erinevus on aga selles, et lätikeelsetel lisakommentaaridel tõlge puudub. "Estonica" köites täiendavad estikeelseid lisakommentaare ka saksakeelsed tõlked, mis tunduvalt hõlbustab selle kasutamist väljaspool Eesti piire. Läti köidetest erinev on ka köite ülesehitus, mis eelkõige tuleneb pildimaterjali hulgast ja sisust. Kuna olemasolevast materjalist tuli teha valik, siis jäeti kõrvale need üldtuntud pildid, mille autoriks ei olnud enamasti Brotze. Valdavalt kopeerisid need teiste tuntud autorite töid alates Oleariusest. Välja jäid ka pildid, mille teaduslik väärtus oli väike. Välja jäeti ka mündid-medalid ning vapid. Viimastest tehti erand nendele, mis asetsevad hauakividel või epitaafidel.
Püüdes nüüd lühidalt kirjeldada seda materjali hulka, mille kohta 619-leheküljelise raamatu lugeja või ka sirvija kindlasti ülevaate saab, tuleks eelkõige nimetada kinnismälestisi. Need on Eestimaa linnad, linnused, mõisad, kirikud, taluhooned ja maastikud. Mitte vähetähtis ei ole planimeetriline materjal, kus hoonestik, tänavad, teed, platsid, müürid, veekogud jms on kujutatud enam-vähem täpselt. Seejuures annavad linnaplaanid alust sotsio-topograafilisteks uurimusteks. Samuti on võimalik näha haldus- ja sakraalhoonete, sadamate, sildade, veskite, ladude, kasarmute, vanglate, koolimajade ning teiste oluliste ehitiste paiknemist. Märkimisväärne on ka Brotze kollektsioonist esitatud linna- ja maakirikute juurde kuuluvad mälestusmärgid. Samuti on olulised joonistused arheoloogilistest leidudest.
On selge, et Brotze ei jõudnud kogu kirjeldatud materjali ka kõige parema tahtmise ja talle selleks antud aastate (46) juures mitte kuidagi ise koguda. Suure osa pilte sai ta kubermanguvalitsustelt või palus abi oma headelt kolleegidelt. Neid aga tal jätkus. Tema tähtsaim kaastööline Eestimaa osas oli kahtlemata Tartumaal asuva Võnnu pastor Eduard Philip Körber, kelle töid ka selles raamatus on üle 80. Suur osa Körberi pilte või nende koopiaid on säilinud Eesti Kirjandusmuuseumis, kuid raamatus on ka selliseid, mida Körberi kogust ei leia. "Estonicas" on pilte ka teistelt kodu-uurijatelt (August Wilhelm Hupel jt), samuti on ta mitmel puhul teinud koopiaid.
Kogu Brotze kollektsiooni puhul, ning see käib ka "Estonica" kohta, on tegemist siinse ala monumentaalse regionaalajaloolise ikonograafiaga, mis aitab meil paremini mõista kohalikku valgustusaja kultuuri. Tema kogu urbaanset osa võiksime nimetada aga Eesti linnade atlaseks. Samas on sellele vastukaaluks ja lugeja nägemuse tasakaalustamiseks kindlasti oluline ka teine pool - maa oma maastike, hoonete, inimtüüpide ja tootmistegevusega, mida on jäädvustatud enamasti fotograafi täpsusega. Olid ju 18. sajandi lõpukümnendite ja 19. sajandi alguskümnendite linna- ja maastikuvaated just see valdkond, mille hiljem võttis üle foto.
Kui tahaks just norida, siis Brotzet pole küll põhjust kuidagi tõrvata. Küll on aga sisse lipsanud nii mõnigi toimetamis-, tõlke- või faktiviga, mida sellise hiigelmahu ja tempo juures ikkagi ette tuleb.
Head lugemist ja Eestimaa avas tamist!
