Praeguseks on Õue ilmunud kaks numbrit. Selle põhjal saab natuke juba oletada, mis on tulevikus varuks. Silma torkab, et kui paljude teiste maade sarnaste ajakirjade sisu moodustab põhiliselt projektide tutvustamine ja fotode avaldamine, siis Õues on peaosas hoopis tekst. Projektide avaldamise asemel mõtisklevad autorid plaanide ja kavandite suhte üle keskkonna ja inimestega. Nii käsitletakse Tartu Ülikooli peahoone ümbruse võimalikku ümberkujundamist, huvitav on lugu Tai-hõngulisest teemakuurordist Araabia tehissaarel ning ökoutoopiast C?sise lähedal.

Teise numbriga on kaasas kahesajaleheküljeline mustvalge fotoraamat. Kujutatud on tänavaid, ja sugugi mitte kõige ilusamaid kohti. Pigem hoopis ahistavaid – tänavaid, kus jalakäijate liiklemist piiravad tsinkplekist torubarjäärid. Ajakirjas endas antakse ka seletus: Kadri Klementi tundlik lugu kõneleb sellest, kuidas teda solvab, et tema linnas jalakäijaid nõnda koheldakse.

Usun et Eesti maastikuarhitektidel on indu ja mõtteid jätkata huvitava lugemise pakkumist. Noorel erialal pole veel kindlaid tõdesid, mille järgi peaks mõtlema, ja vabadust on seda enam. Kahe esimese Õue põhjal võib tõesti öelda: see eriala leiutab ennast ja oma keelt.