Välieluruumi ajakiri Õu
Õu on ajakiri, kus maastikuarhitektid jutustavad välieluruumist. Välja annab seda Eesti Maastikuarhitektide Liit, kuid Õu ei keskendu liigselt erialalistele küsimustele. Seda sirvides tekib hoopis mulje ühest isevärki mõtlemisviisist, mida püütakse uue väljaande kaudu sõnastada ja tutvustada. Lugedes meenuvad mõningate eesti maalikunstnike, nagu näiteks Jüri Arraku või Kaljo Põllu tööd. Nimelt on Õues tähtsad koha ja elamise vaim, ei jääda pelgalt ratsionaalse planeerimise või disaini pinnale. Autorid oskavad märgata hetkelist ning ajakiri annab ruumi isiklike kogemuste ja nägemuste kirjeldamiseks. Nõnda pakuvad artiklid huvi nii maastikuarhitektidele kui ka asjahuvilistele kõrvalseisjatele.
Praeguseks on Õue ilmunud kaks numbrit. Selle põhjal saab natuke juba oletada, mis on tulevikus varuks. Silma torkab, et kui paljude teiste maade sarnaste ajakirjade sisu moodustab põhiliselt projektide tutvustamine ja fotode avaldamine, siis Õues on peaosas hoopis tekst. Projektide avaldamise asemel mõtisklevad autorid plaanide ja kavandite suhte üle keskkonna ja inimestega. Nii käsitletakse Tartu Ülikooli peahoone ümbruse võimalikku ümberkujundamist, huvitav on lugu Tai-hõngulisest teemakuurordist Araabia tehissaarel ning ökoutoopiast C?sise lähedal.
Teise numbriga on kaasas kahesajaleheküljeline mustvalge fotoraamat. Kujutatud on tänavaid, ja sugugi mitte kõige ilusamaid kohti. Pigem hoopis ahistavaid – tänavaid, kus jalakäijate liiklemist piiravad tsinkplekist torubarjäärid. Ajakirjas endas antakse ka seletus: Kadri Klementi tundlik lugu kõneleb sellest, kuidas teda solvab, et tema linnas jalakäijaid nõnda koheldakse.
Usun et Eesti maastikuarhitektidel on indu ja mõtteid jätkata huvitava lugemise pakkumist. Noorel erialal pole veel kindlaid tõdesid, mille järgi peaks mõtlema, ja vabadust on seda enam. Kahe esimese Õue põhjal võib tõesti öelda: see eriala leiutab ennast ja oma keelt.