Valikuvõimalus või hinnaküsimus?

Mulle ka ei meeldi see, kuidas ma ühes S-tähega selvehallide ketis enam K-tähega müügikoha sooduskaardiga 5protsendilist allahindlust ei saa. Minu rahakotti täitva sooduskaartide hunniku seas oli see üks väheseid, millest mingit kasu oli. Kas või petlik ettekujutus kasust, kui uskuda lugusid selle selvehalliketi kõrgetest hindadest. Igatahes rohkem kui mingi tüüpiline loba võitudest ja loosimistest, mida pakub uus kliendikaart. Kuid jutt ei tule konkreetsete poodide käitumisest. Ma võiksin S-tähega ketti veelgi kottida, esitledes selle reklaamide uut kujundust, mis on igavalt tagasihoidlik ja mittemeeldejääv. Aga ma ei tee seda ja tõenäoliselt ostan sealt rõõmuga edasi. Miks? Kas ma ei ole lugenud, kui hoogsalt netikommentaatorid seda ketti sõimavad?

*

Küsimus on tarbijate jaotuses. Kuskil käib, kott käes, ringi hinnatundlik tarbija; ja kuskil on tema jaoks mõeldud Säästumarket ja turud. NB, “hinnatundlik” ei tähenda automaatselt vaest, see võib tähendada ka kindlameelset, suurematest säästmis-eesmärkidest mõtlevat kokkuhoidlikku, skisoidset koonrit või lihtsalt odavaid asju ostvat pohhuisti. Kusagil on valikutundlik tarbija (olgu, marketingiinimesed, ma mõtlesin selle termini praegu välja, kui teil seda ka oma sõnavaras seni polnud). Valikutundlik tarbija võib ka ostetava kauba hinnast mõelda ja teeb seda tõenäoliselt ikka ja jälle, kuid tema jaoks on tähtsam, et tal oleks midagi valida, ta eelistab tihti harva saadaolevaid asju, kuid needki ei pruugi olla mingid austrikonservid või eksootilised kastmed ja vürtsid, sellesse kategooriasse võib sattuda ka mõne kodumaise väiketootja kohupiim, teraleib või sink.

Säästumarket ja muud taolised on suunatud igapäevasele ja ükskõiksele tarbimisele. Hinnavahe paremate poodidega ei ole samas nii suur, kui seda tavaliselt ette kujutatakse. Toiduvalmistamine kui atraktsioon, kui kodune kunst Säästumarketi maailma ei kuulu, kui toiduvalmistaja just õppinud inimene või andunud kokaraamatulugeja ei ole.

Valikutundliku tarbija jaoks mõeldud poed pakuvad just nimelt rohkem otsi, millest alustada, aineid, mis inspireerivad.

Ja see ei tähenda, et klient peaks kogu aeg neid erandlikke toiduaineid ostma, ta peab saama ideid ja värskendust maitsmismeelele.

Kuidas teha kodust tomatikastet, mis maitseks nagu Barilla pastakaste Basilico? Kas eesti aedviljast tehtu võib olla täieline chop suey? Ei tea.

*

Piir nende kahe tarbijatüübi vahel läheb mööda harjumusi ja silmaringi, mitte rahalist seisu. Ma ei tea, kuidas on keskmise lugejaga; mul on aga kohutavalt hea meel, kui mulle pakutakse sousti ja kartuli alternatiive. Või õieti, friikartuli, hakklihakäki ja kapsa-porgandisalati alternatiive.