Foto: Mark Raidpere

Professionaalsed poliitikud usuvad küllap, et rahvas põletaks riigivõimu palava panni järele haarates oma sõrmed. Mina usun, et professionaalsete poliitikute puhvrist lahtisaamise kaudu tuleks vabanemine ka lollustest, mis valijate üleskütmise nimel muidu valimiste eel turule tuuakse.

Üks paljudest võimalustest oleks praeguse 101-liikmelise Riigikogu muutumine kahekojaliseks parlamendiks, mille moodustaks 42kohaline Esindajatekoda ja 42kohaline Nõunikekoda, kusjuures kõigi tähtsamate otsuste tegemisel ja näiteks ministrite või riigipea määramisel oleks nõutav häälteenamus mõlemas kojas eraldi ja absoluutne häälteenamus üheskoos.

Unistan Eestist, kus rahvas kõrgeimat riigivõimu mitte üksnes väsinud eesli kombel ei kannaks, vaid seda ka teostaks.

Esindajatekoda koosneks sõna parimas mõttes rahvast, 21 tavalisest naisest ja 21 mehest. Liisuheitmise teel võiks Esindajatekotta sattuda iga kodanik, kes täisealine, kehtiva kriminaalkaristuseta ja tervemõistuslik. Võimalik, et demokraatia õunapuu raputamisel korvi langenud ilmselt mädaplekiliste ubinate väljasorteerimiseks peaks kandidaate loosima veidi rohkem, näiteks 63, ja lõpliku valiku võimu pärandamisel teostaks nende seast Esindajatekoja eelmine koosseis, kuid mul pole kahtlust, et kui vandekogud suudavad angloameerika maades langetada otsuseid komplitseeritud kohtuasjades, on tavalised inimesed suutelised nägema valgust ka riigivalitsemise küsimuses. Samas oleks tähtis, et Esindajatekotta loositute ametiaeg poleks pikem kui üks aasta, sest võim rikub paratamatult. Lühike volituste kestus vähendaks võimalusi vajuda kõrini eksklusiivse poliitilise turismi või muulaadse korruptsiooni mäda­sohu.

Nõunikekoda moodustuks omakorda ekspertidest: 21 kohta täidetaks Tartu ülikooli, Teaduste Akadeemia, Eesti Arstide Liidu ja veel 18 seaduses kindlaksmääratud erialaliidu ja organisatsiooni poolt esitatud delegaatidega. Ülejäänud 21-le kohale võiks aga tõusta iga säravate vaimsete võimetega kodanik mitmefaasiliste eksamite põhjal, mis parimad terad objektiivselt välja sõeluks. Nii tasakaalustuks tarkus ja tarmukus ning poleks põhjust rääkida ei eliidi ega pleebsi ülemvõimust. Nii ei peaks me enam kunagi nägema ühtegi retušeeritud valimisplakatit, võpatama naftaliinihõnguse populismi tuhmi täägiläike peale, kuulama ühtegi mitte iial teostuma määratud lubadust.