“Faust”

Sari “Maailmakirjanduse tõlkevaramu”. Tõlkinud Ants Oras. Toimetanud Liina Sumberg, Jüri Talvet ja Liina Lukas. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007. 414 lk.


Faust kui väsimatu otsija ja eksija, teadlane ja tehnik, eksperimentaator ja manipulaator, ­Prometheuse ja don Juani ristand on saanud moodsa inimese võrdkujuks (kuigi viimast iseloomustab samavõrd ka laiskus ja muganemine). Tšehhi päritolu esseist Erich Heller on küsinud: “Mis on Fausti patt? Hinge rahutus. Ja mis ta päästab? Hinge rahutus.”


Goethe “Fausti” kaheteistkümne tuhande värsi tõlkimine on ka ise üpris faustlik töö ja “Fausti” tarkussõnu saab kasutada ka tema tõlkijate kohta.


Kindlasti pidi Ants Oras korduvalt õhkama: “aina loobu, loobu aina! / Käib viis, mis vaheldust ei tea” või “Siin ma, rumal, vilets vend, / näen sama targalt kui ennegi end”, nii nagu August Sang arvatavasti aeg-ajalt kurtis: “Ah, aina loobu, loobu aina! / See on see ­igavene viis” või “Mis, vaene togu, sain ma sest? / Pole teragi targem endisest”. Küllap lohutas Oras end sõnadega: “Ei pääse eksimast, kes püüab ja kes taotab” ning Sang sõnadega: “Kes otsib, ikka eksib teel”. Ja mõne õnnestunud tõlkeleiu puhul võis Oras hüüatada “Kui veetlev oled! Viibi veel!”

ning Sang: “Veel viibi, ilus oled, viiv!”


Anton Jürgensteini eestikeelne versioon “Fausti” I osast ilmus juba 1920. Tervikteose kallale asusid pärast Teist maailmasõda ühekorraga nii Ants Oras välispaguluses kui August Sang (vähemalt esialgu) sisepaguluses. Kahe tõlke võrdlusele pühendas hiljuti magistritöö Liina Sumberg. Töö pöörab erilist tähelepanu piibli- ja muude allusioonide vahendamisele (värsiõpetuslikud aspektid jäävad tagaplaanile). Kuigi Oras armastas tõlkealastes seisukohavõttudes rõhutada loovat vabadust ja Sang autoritruudust, on Orase tõlge osutunud mõnevõrra täpsemaks, Sanga oma seevastu lugejasõbralikumaks.


Meie oleme oma koolikirjandid kirjutanud Sanga “Fausti” põhjal ja ainult vähemusele on kätte puutunud Orase tõlge (I osa ilmus 1955, II osa 1962 Lundis). Nüüd aga on seegi tõlge ühe köitena kodumaal välja antud. Raamat on varustatud Thomas Salumetsa valgustava eessõnaga (milles küll “Alg-Fausti” nimetatakse eksitavalt hilisema teose “proosaversiooniks”), sadakonna kommentaariga, tõlkija saatesõnadega ning Ivar Ivaski esseega Orasest tõlkijana.


Orase ja Sanga tõlkel on vähemalt üks ühine taotlus, järgida võimalikult täpselt originaali vormi – rütmi ja riimi. Kuid stiililt on tõlkijad väga erisugused. Sanga “Fausti” on võimalik mõnikord sisse elada, unustades, et tegu on tõlkega. Seevastu Orase “Fausti” lugeja peab sageli peatuma ja minema tagasi, et aru saada, mida seal ikka öeldud on. “Faustist” tervikliku esmaelamuse saamiseks Orase tõlge seega hästi ei sobi. Lähemal uurimisel võib küll selguda, et Sanga tõlge kaldub algupärandist kõrvale, jätab terveid fraase ja värsse vahele ning leiutab riimi pärast täiesti uusi kujundeid. Kuid Orase tõlke suurem originaalilähedus pole iseenesest kuigi suur voorus, sest lugeja, keda huvitavad teksti peenemad sise- ja välisseosed, ei saa niikuinii leppida homorütmilise värsst õlkega, vaid peab pöörduma filoloogilise vabavärss- või proosatõlke või, veel parem, originaali enda poole. Orase tõlke puudused on raskepärasus ja kunstlikkus.


Tõlgete varasemat hindamist mõjutas kõvasti poliitiline kontekst. Väliseestlastel, ka Orasel, oli tükk aega raske tunnistada, et ENSVs võiks kultuuri vallas üldse midagi väärtuslikku sündida.


Orase tõlgete hindamist ENSVs mõjutas poliitiline kontekst kahepidiselt. Pikka aega ei tohtinud temast ametlikult kiitvalt kirjutada ja just selle tõttu kiputi mitteametlikult tema tõlkeid ülegi hindama.


Kõige rohkem on aga Orase tõlgete püsiväärtust purenud sotsiolingvistlised tegurid: argipäevase kasutuse puududes muutus välis-eesti kirjameeste keel sageli aaviklikuks, kirjanduslikuks, ekstravagantseks ja eneseteadlikuks. Ilmar Laabani, Ivar ­Grünthali, Paul Saagpaku, Jaan Puhvli, Rein Taagepera, T. H. Ilvese keelel on ju kodueestlase kõrvus ikka mingi maneerlik mekk. (Teisalt võivad väliseestlased kurta kodueesti keele sovetiseerumise ja nivelleerumise üle, aga asjata: kodueesti keel on siiski ainus elav, kõigi funktsioonidega eesti keel.) Näiteks mineviku lühendatud kesksõnade kasutamine (kirjutet, kist, määrat) mõjub tänapäeva kodueestlase kõrvus kenitlevalt. Värss­tõlkes on see silpide kokkuhoiuks ja riimide leidmiseks mugav nõks, aga lavatükki see ei sobi.


Ants Oras oli eesti värsitõlkekultuuri teerajajaid, kelle enda tõlkeid pole saatus soosinud. Päris suur osa tema tõlgitust on hiljem paremini ümber tõlgitud. Võrreldagu vaid Orase “Jevgeni Onegini” peatükke Betti Alveri omadega, Orase Shakespeare’i Mere ja Rajametsa Shakespeare’iga, Leo Anvelti “Aeneisi” laule Orase Vergiliusega. (Ainult Shelley kõlab Orase käes paremini kui Minni Nurmel.)


Sellegipoolest on ligipääs kahele eestikeelsele “Faustile” väga tervitatav. Ehkki Orase versioon ei sobi kooli­literatuuriks, on see maiuspala keelegurmaanile, kes saab kahe versiooni kaugusi hoomates ettekujutuse sellest, kui erineval moel on ühte ja sama asja võimalik ümber ütelda.