14.03.2008, 00:00
Väliseestikeelne “Faust”
Ants Orase tõlge on küll täpsem kui August Sanga oma, aga “Faustist” tervikliku esmaelamuse saamiseks hästi ei sobi, kinnitab tõlkija Märt Väljataga.
Johann Wolfgang von Goethe
“Faust”
Sari
“Maailmakirjanduse tõlkevaramu”. Tõlkinud Ants Oras.
Toimetanud Liina Sumberg, Jüri Talvet ja Liina Lukas. Tartu Ülikooli
Kirjastus, 2007. 414 lk.
Faust kui väsimatu otsija ja eksija,
teadlane ja tehnik, eksperimentaator ja manipulaator, Prometheuse ja don
Juani ristand on saanud moodsa inimese võrdkujuks (kuigi viimast
iseloomustab samavõrd ka laiskus ja muganemine). Tšehhi
päritolu esseist Erich Heller on küsinud: “Mis on Fausti patt?
Hinge rahutus. Ja mis ta päästab? Hinge rahutus.”
Goethe “Fausti” kaheteistkümne tuhande värsi
tõlkimine on ka ise üpris faustlik töö ja
“Fausti” tarkussõnu saab kasutada ka tema tõlkijate
kohta.
Kindlasti pidi Ants Oras korduvalt õhkama: “aina
loobu, loobu aina! / Käib viis, mis vaheldust ei tea” või
“Siin ma, rumal, vilets vend, / näen sama targalt kui ennegi
end”, nii nagu August Sang arvatavasti aeg-ajalt kurtis: “Ah, aina
loobu, loobu aina! / See on see igavene viis” või “Mis,
vaene togu, sain ma sest? / Pole teragi targem endisest”. Küllap
lohutas Oras end sõnadega: “Ei pääse eksimast, kes
püüab ja kes taotab” ning Sang sõnadega: “Kes
otsib, ikka eksib teel”. Ja mõne õnnestunud
tõlkeleiu puhul võis Oras hüüatada “Kui veetlev
oled! Viibi veel!”
ning Sang: “Veel viibi, ilus oled,
viiv!”
Anton Jürgensteini eestikeelne versioon
“Fausti” I osast ilmus juba 1920. Tervikteose kallale asusid
pärast Teist maailmasõda ühekorraga nii Ants Oras
välispaguluses kui August Sang (vähemalt esialgu) sisepaguluses. Kahe
tõlke võrdlusele pühendas hiljuti magistritöö
Liina Sumberg. Töö pöörab erilist tähelepanu piibli-
ja muude allusioonide vahendamisele (värsiõpetuslikud aspektid
jäävad tagaplaanile). Kuigi Oras armastas tõlkealastes
seisukohavõttudes rõhutada loovat vabadust ja Sang
autoritruudust, on Orase tõlge osutunud mõnevõrra
täpsemaks, Sanga oma seevastu lugejasõbralikumaks.
Meie
oleme oma koolikirjandid kirjutanud Sanga “Fausti” põhjal ja
ainult vähemusele on kätte puutunud Orase tõlge (I osa ilmus
1955, II osa 1962 Lundis). Nüüd aga on seegi tõlge ühe
köitena kodumaal välja antud. Raamat on varustatud Thomas Salumetsa
valgustava eessõnaga (milles küll “Alg-Fausti”
nimetatakse eksitavalt hilisema teose “proosaversiooniks”),
sadakonna kommentaariga, tõlkija saatesõnadega ning Ivar Ivaski
esseega Orasest tõlkijana.
Orase ja Sanga tõlkel on
vähemalt üks ühine taotlus, järgida võimalikult
täpselt originaali vormi – rütmi ja riimi. Kuid stiililt on
tõlkijad väga erisugused. Sanga “Fausti” on
võimalik mõnikord sisse elada, unustades, et tegu on
tõlkega. Seevastu Orase “Fausti” lugeja peab sageli peatuma
ja minema tagasi, et aru saada, mida seal ikka öeldud on.
“Faustist” tervikliku esmaelamuse saamiseks Orase tõlge
seega hästi ei sobi. Lähemal uurimisel võib küll selguda,
et Sanga tõlge kaldub algupärandist kõrvale, jätab
terveid fraase ja värsse vahele ning leiutab riimi pärast
täiesti uusi kujundeid. Kuid Orase tõlke suurem
originaalilähedus pole iseenesest kuigi suur voorus, sest lugeja, keda
huvitavad teksti peenemad sise- ja välisseosed, ei saa niikuinii leppida
homorütmilise värsst
õlkega, vaid peab pöörduma filoloogilise vabavärss-
või proosatõlke või, veel parem, originaali enda poole.
Orase tõlke puudused on raskepärasus ja kunstlikkus.
Tõlgete varasemat hindamist mõjutas kõvasti poliitiline
kontekst. Väliseestlastel, ka Orasel, oli tükk aega raske tunnistada,
et ENSVs võiks kultuuri vallas üldse midagi väärtuslikku
sündida.
Orase tõlgete hindamist ENSVs mõjutas
poliitiline kontekst kahepidiselt. Pikka aega ei tohtinud temast ametlikult
kiitvalt kirjutada ja just selle tõttu kiputi mitteametlikult tema
tõlkeid ülegi hindama.
Kõige rohkem on aga Orase
tõlgete püsiväärtust purenud sotsiolingvistlised tegurid:
argipäevase kasutuse puududes muutus välis-eesti kirjameeste keel
sageli aaviklikuks, kirjanduslikuks, ekstravagantseks ja eneseteadlikuks. Ilmar
Laabani, Ivar Grünthali, Paul Saagpaku, Jaan Puhvli, Rein Taagepera,
T. H. Ilvese keelel on ju kodueestlase kõrvus ikka mingi maneerlik mekk.
(Teisalt võivad väliseestlased kurta kodueesti keele
sovetiseerumise ja nivelleerumise üle, aga asjata: kodueesti keel on
siiski ainus elav, kõigi funktsioonidega eesti keel.) Näiteks
mineviku lühendatud kesksõnade kasutamine (kirjutet, kist,
määrat) mõjub tänapäeva kodueestlase kõrvus
kenitlevalt. Värsstõlkes on see silpide kokkuhoiuks ja riimide
leidmiseks mugav nõks, aga lavatükki see ei sobi.
Ants
Oras oli eesti värsitõlkekultuuri teerajajaid, kelle enda
tõlkeid pole saatus soosinud. Päris suur osa tema tõlgitust
on hiljem paremini ümber tõlgitud. Võrreldagu vaid Orase
“Jevgeni Onegini” peatükke Betti Alveri omadega, Orase
Shakespeare’i Mere ja Rajametsa Shakespeare’iga, Leo Anvelti
“Aeneisi” laule Orase Vergiliusega. (Ainult Shelley kõlab
Orase käes paremini kui Minni Nurmel.)
Sellegipoolest on
ligipääs kahele eestikeelsele “Faustile” väga
tervitatav. Ehkki Orase versioon ei sobi kooliliteratuuriks, on see
maiuspala keelegurmaanile, kes saab kahe versiooni kaugusi hoomates
ettekujutuse sellest, kui erineval moel on ühte ja sama asja
võimalik ümber ütelda.