Väljas on pime 21. sajandi sügisõhtu
Daniel Vaarik “Praktikaaruanne”
Varrak 2012. 155 lk.
Kuigi neid ridu kirjutades on akna taga üle pika aja konte soojendav leitsak, avastan end Daniel Vaariku “Praktikaaruannet” käest pannes vaimlises plaanis “pimedas 21. sajandi sügisõhtus” – idealism on peavoolumeedias sõimusõna, küünikud ruulivad häirimatult ja kelleltki nagu polegi küsida, kuidas see juhtus ja kuhu kadus usk paremasse maailma: “Toimetuses süvenes küüniline suhtumine ajakirjaniku ametisse, mitte et see kunagi tõeliselt romantiline oleks olnud, seda mitte, kuid kui varem oli alati olnud lootus, et mingi ime läbi sünnib üks tõeliselt hea ajaleht või midagi, siis nüüd oli see lootus ametlikult surnud” (lk 153).
Tundub, et Daniel kannab siinkohal siiski isikliku idealismi otsalõppemise ja pettumuse tänapäeva “lollusele hümni laulvas” kommertsmeedias üle laiemaks üldistuseks, aga kas saab talle seda ette heita – ta ju õppis oma ala parimatelt. Aga õnneks ei ole see lugu 90ndate alguses ajakirjandusõpinguid alustanud Vaarikust huvitav mitte ainult neile, kellest dokumentaalromaaniks nimetatud raamatus kirjutatakse. See on ju ennekõike üks täiskasvanuks saamise lugu – raamaturiiulis asetaksin ta Andrei Hvostovi “Lombaka Achilleuse” ja Mihkel Raua “Musta pori näkku” vahele. Domineerib blogimaailmas laialt levinud, oma elu dramatiseeriv, äärmusi rõhutav stiil, kus siirusepuhangud vahelduvad püüdlustega individuaalset triivimist maailmas laiemasse, ühiskondlike triivimiste konteksti asetada.
Mu meelest sobib Vaariku ja mitmete tema Memokraadi blogis üles astuvate kaasautorite iseloomustamiseks “uusnohiku” stereotüüp. Uusnohik on kahtlemata intellektuaal, niisugune sümpaatne tüüp, kes on uue meediaga sina peal ja kes kujundab ilma suurema kärata avalikku arvamust – nagu teeb näiteks Eero Epner NO99s või Silver Meikar Reformierakonnas. Nad teavad hästi, et idealism on defitsiit, eksklusiivne nišikaup, ja teenivad selle kultiveerimisega sulli ja feimi. Käivad aeg-ajalt küünikutele inspireerivaid loenguid pidamas – et noh, kui raske see ikka on üks blogi püsti lükata ja teha seal just niisugust ajakirjandust, nagu hing ihkab! “Memokraadiga” on Vaarik igatahes eeskuju näidanud ning peab oma donkihhotlikku võitlust nii kommentaariumi “mentaalse näopeksu”, süveneva “sõimamiskultuuri” kui jokk-poliitika ja muu sarnasega.
Õhuke raamat on vormistatud formaadi piire ületavate praktikaaruannetena. Kuigi tõelised mentorid olid Danieli jaoks vist ikkagi need, kelle juures ta praktikat sai, mitte need, kellele aru tuli anda. Aga las ta räägib ise: “Kui ma ülikooli jõudsin, oli loeng ära jäänud. Peahoone parema tiiva teise korruse koridoris liikus päikeselaik mööda tolmust põrandat ja valgustas ka stendi, millel rippus üliõpilaste poolt koostatud üleskutse Pulleritsu Ameerikasse tagasisaatmise fondi asjus” (lk 103).
