Väljus dokumendivoorust võitjana?
Komöödia “Jan Uuspõld läheb Tartusse” eelarve oli 2,3 miljonit krooni; “Soovide puu” – 1,8 miljonit krooni, nagu ka noortefilmil “Klass”; “Sügisball” – 5,1 miljonit krooni. Vaatamata Euroopa mõistes olematule eelarvele ei saa mitte ühegi kohta neist öelda, et filmi pilt oleks talumatult halb, heliriba täis arusaamatut müra, montaaž amatöörlik, kunstnikutöö tajumatu, töö näitlejaga puudulik.
Andrus Tuisu debüüt “Pangarööv” maksis 6,5 miljonit krooni. Ja selle kohta kehtib öeldu küll. Nii plassi visuaali võib kohata näiteks Filipiini no-budget-kinos, kus mobiiliga filmitakse. Miskit on mäda Eesti filmibürokraatias laiemalt – kas Eesti Filmi Sihtasutusel puudub põhimõtteliselt võimalus äraütlemiseks, kui inimesel on ette näidata mõned õlgu kehitama panevad lühifilmid?
Kui ma oleksin EFSa ametnik, siis ma tahaksin küll näha, kuhu selle no-budget-väljanägemisega filmi juures need 6,5 miljonit õigupoolest kulusid. Road-movie žanr tähendab peaasjalikult kaht inimest autos vestlemas – ei massiivseid ja kulukaid massistseene, ei mingeid võttepaikade ülesehitusi.
Meenub, et produtsent Kris Taska ja režissöör Ilmar Taska rõhutasid pärast “Täna öösel me ei maga” karmi kriitikat, et tehniliselt ei saa filmile midagi ette heita. Kahjuks peab “Pangaröövi” puhul ette heitma ka elementaarsete filmitehniliste võtete mittevaldamist. Lõpuks positiivselt: esmaspäevase seisuga oli filmi vaadanud 2074 inimest. Selle aasta Eesti filmide parim nädalavahetus.
